kuni herilased nad pitsiliseks söövad ehk suhkrumassist tulbid.
Tulpide tegemise soov oli juba ammu olemas, samuti lõikevormid, kuid puudus midagi, mille abil saaks kroonlehtedele anda vastava struktuuri.
Elus on ikka nii, et kui midagi väga soovida, siis soovid ka täituvad. Nii ka seekord - juhuslikult leidsin Suhkrukunsti poest sellise veineri-
Muidugi, ehtsa tulbi kroonilehe tekstuuriga võrrelda ei saa, kuid samas on võimalik siiski mingi mõõde kroonlehtedele lisaks anda, kui jätta lihtsalt siledaks.
Oli naiivne arvata, et kõigi vajalike vormide olemasoluga on kõik mured lahendatud ja tulbid valmivad imekiirelt:). Tegelikus osutus siiski aega ja väga palju kannatlikust nõudvaks. Olles teinud valmis esimese tulbi jaoks kroonlehed ja need lusikate peal ära kuivatanud selgus, et ...nendega ei ole suurt midagi teha. Miks? Nimelt, kuivatades kroonlehti plastlusikate peal (võib olla ei osanud ma poest õiged lusikaid välja valida) jääb kumerus pooleldi kinnise õie tegemiseks ikkagi liiga suureks, st selline kuivatusviis on sobiv juhul, kui on soov teha täisavatuse saavutanud lilleõis või siis hoopis papagoitulbi puhul. Algasid uued otsingud, mille abil saaks vormida kroonlehti sobivalt. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.....kuna kaubandusvõrk valmistus juba lihavõttepühadeks, siis leidus kunstipoes penoplastist mune.:). Valisin mõned munad prooviks välja ja alustasin uute katsetustega.
Töö kandis seekord rohkem vilja. Päris rahul saavutatud tulemusega ei ole, sest vaimusilmas on ikkagi pilt veel kinnisemast õest. Teisalt jällegi, kinnise õie puhul ei ole nähtav õie sisemus. Kuigi nähtavalt oli kroonlehe kumeruse probleem justkui lahendatud, siis ... vist päris ikkagi ei olnud. Päris mitu kroonlehte viskasin ära ja lõikasin uut traati juurde, sest sobivat kumerust painutades tuli olla ülimalt kannatlik ja toimetada õrnalt, muidu paindus traadi ots lihtsalt kroonlehe välimisele küljele turri...:( ja lõhkus kroonlehe ära. Parema tulemuse sain, kui kasutasin soovituslikust number peenemat traati. Head tulemust ei olnud võimalik saavutada ka tagasi painutatud traadiotsaga (nägin seda soovitust ühes videoõpetuses). Kroonlehti valmistasin päris mitu õhtut ja lõunat (lapse magamise ajal siis täpsemalt), mõned tegin varuks ka. Kui kõik olid kuivad, algas värvimine. Kokku kulus värvimiseks aega 2,5 h. Eelnevalt olin välja valinud omavahel hästi kokku sobivad kroonlehed. Pärast värvimist asusin õisi kokku panema. Põhiline, mida jälgisin oli see, et õiepõhja ei jääks nö auke, kust valgus läbi paistab. See nii lihtne ei olnudki ja siinkohal sain aru, kui oluline on omada head lõikevormi ja veelgi olulisem osata kuuliga kroonlehte õigesti vormida. Vilunud käega oskaja teeb need valmis väga kiirelt ja mõne liigutusega. Kuna need on minu esimesed omatehtud tulbid ja tehtud vaid käeharjutusena hobikorras, siis võiks vast enam vähem rahul olla lõpptulemusega. Edasiarenemiseks läbi erinevate koolituste on alati ruumi ja neid ootan ma põnevusega.
