Pitsilised piparkoogid ja nende hind.

"Oi, kui ilusad!", "Kui peen! Kuidas te neid teete?", "Kas te ise teete neid?"  olis kommentaarid, mida pitsiliste piparkookide kohta kuulsin. Kui hinna ütlesin, siis sain vastuseks "... /vaikus/, see on ju piparkook. Miks see nii kallis on?" või lihtsalt "... /vaikus/" . On ka inimesi, kes vaatavad, mõtlevad ja ütlevad "Ok. Ma soovin!".

Ehk lugu pitsilistest piparkookidest ja  miks nad on nii kallid.

Et toorainest saaks valmis 1 selline piparkook -

 

kulub aega 1h ja 20 min! Ei, siin ei ole kirja- ega arvutusviga.

Aga alustame algusest- tooraine +, elekter, et küpsetada ja valges ruumis töötada + veekulu, et käsi ja nõusid pesta+ ajakulu (taigna ja glasuuri valmistamine, taigna rullimine, küpsetamine, kaunistamine ja lõpuks pakkimine), mis on tohutu. Viimasest siis põhjalikumalt, sest see kujundab paljuski piparkoogi hinna.

Kui kodus kooki või torti teen, siis kõik sõltub, kui palju parajasti aega on. 1 h ajakuluga saab valmistada lihtsamaid kooke või kokku panna ettevalmistatud tordi. 2-3  tunniga jõuab juba küpsetada biskviidi ja valmistada 2 erinevat sorti kreeme ning valmistada dekoorid ja koogi kokku panna ehk saada nö toorik, mida pärast tahenemist edasi viimistleda. Sealjuures võib sellise koogi kaal ulatuda juba 1,5-4 kg. Seega lihtne loogika  - 3 h tööd ja tulemus 1,5-4 kg torti, sõltuvalt keerukusest. 1,5 kg koogist jätkub ca 10-12 tk ja 4 kg ca 30 tk.

Nüüd piparkook, mis on ühele sööjale (tavaliselt) ja mille kaunistamiseks kulus mul 55 min. Parim pakkumine, kuidas neid teen oli:"Ma mõtlesin, et te panete sellise pitsi siia peale ja siis teete selle kaunistuse siia peale." Tuleb tunnistada, et see on hea idee! Nii, kasutades šablooni, tehakse ka ja need jäävad samuti väga ilusad, kuid see on teine teema. Pildil olevate piparkookide tegemiseks šablooni kasutatud ei ole. Iga triibu ja täpi kandmiseks piparkoogile on kasutatud  oma kahte väikest kätt ja silmi sirgete joonte tõmbamiseks (orientiiriks vaid ruuduline paber, et joon samal kõrgusel püsiks - eriti esimene joon)  ning mustrikirja kandmiseks piparkoogile. Ja muud ei midagi! Triip peab olema otse ja piisavalt tihedalt, et muster jääks tõesti ilus - ei liiga tihe, ega lai. Mustris ei ole lubatud eksida, sest parandada seda praktiliselt ei ole võimalik  (iga parandus paistab kohe välja). Seega töötada tuleb väga-väga mõttega kohal olles. Käsi püsti, kes on nõus sirget triipu tõmbama ca 30 min u 1,5 mm vahega?

Arvestades ajakulu on selge, miks suured tööstused pitsilisi piparkooke ei tee - nad lihtsalt ei saa panna kinni oma tööjõudu, sest sama ajaga saab valmistada oluliselt rohkem lihtsamaid tooteid, mida müüa ja seeläbi tootmist käigus hoida. Seega on selline piparkook ikkagi tellimustoode ja pigem väiksemate tootjate käsitöö. Seda muidugi juhul, kui neil on selleks aega. Käsitöö ongi aeganõudev ja kallim, kui suurtööstuse toode. 

Kui palju siis maksab aeg? Aeg, mida me ei saa tagasi, et veeta see näiteks oma perega ühiselt on kõigi jaoks väga kõrges hinnas, sest ühiseid mälestusi ei saa osta.

Teiste jaoks tehtud tööd hindame aga rahaliselt. Teades, kui palju maksid 4.a, 2.a ja 1,5.a tagasi läbitud koolitused ja nende käigus omandatud oskuste täiendav lihvimine, et joon tuleks sirge, glasuur oleks õige konsistentsiga ning ei voolaks piparkoogilt maha ja kuivaks perfektselt, on selge, et minimaalne tunnitasu on ebaõiglaselt madal hind omandatud oskuste eest. Seepärast kujundab hinda keskmine palk, mille eest oleks reaalselt võimalik leida ka inimene, kes on nõus seda tööd tegema. Igaüks ei ole ja ei suudagi ja ei peagi. Töö peaks ikka silma särama panema. Nii nagu ütles viimase koolituse õpetaja: "Iga meister peab ise hindama oma tööd, sest kui tema seda ei tee, siis kes peaks?"

 

Ja lõpuks, miks ma pitsilisi piparkooke? Tegin ma neid sellepärast, et oli soovija ja mulle endale tõesti meeldivad need pitsilised piparkoogid. Iga piparkooki tegin hingega. Eriti ilus oli neid vaadata, kui kõik olid valmis ja ootasid pakkimist. Karpi pakendatult sai lõpptulemus selline, millega oli põhjust ka endal rahul olla, veidi:)

 

 

Loodan, et nüüd on pisutki aimu, miks need piparkoogid ikkagi nii kallid on, sest tooraine "ei maksa ju midagi":)

 

 Selline oli 2019.a jõuluprojekt;)

Loe ka: Aga...Miks see nii kallis on?

Jõhvikatort

Selle, 2019. aasta, jõululaua magusaks tegime jõhvikatordi. Inspiratsioon......  külmikust vastuvaatavad talvevaru jõhvikad:). Nii said kokku tumeda šokolaadi ja jõhvika vahukreemid ning browne'i biskviit. Tulemus oli igati väärt - pärast rammusate jõuluroogade söömist oli hapukas jõhvikatort suurepärane.

Retsept.
(20 cm läbimõõduga vorm. 10-12)

Browne (algne retsept Postimees, Elustiil, 20.02.2016)

24 gr võid
47 gr tumedat šokolaadi (67-75%)
52 gr nisujahu
1/5 tl soodat
1/10 tl soola
30 gr fariinisuhkrut
49 gr tavalist suhkrut
1  muna (M suurus)
0,47 dl piima
1/3 tl vanillisuhkrut (või ka pastat)

Kuumuta ahi 160 kraadini (pöördõhurežiim). Määri vormi küljed võiga ja põhja pane küpsetuspaberist lõigatud ring või kasutad vormi rõngast ja vooderda selle siseküljed küpsetuspaberiga.

Kaalu valmis šokolaad ja või ning sulata. Jahuta toatemperatuurile. Sega omavahel jahu, sool ja sooda. Vahusta muna suhkrutega ilusaks tugevaks vahuks ning lisa juurde sulatatud šokolaadi-või segu. Sega ühtlaseks. Lisa piim, jahusegu ja vanillisuhkur ja sega samuti ühtlaseks. Vala segu ettevalmistatud vormi ja küpseta 25-30 min. Kontrolli küpsust kokteilitikuga - väljavõetud tikk peab jääma puhtaks. Samas ei tohi browne- põhja üle küpsetada, sest muidu jääb see kuiv. Tõsta jahtuma.

 

Jõhvika -confit (idee Olga blogist, pisut jällegi tuunitud)

 

550 gr jõhvikaid (juba seisnud ja mahlased!)

75 ml vett

160 gr suhkurt

6 gr pektiini 325NH96

2 lehte želatiini

 

Pane jõhvikad koos veega potti  (kaas peale, et pärast vähem koristamist oleks) ja keema. Kui keema tõuseb, siis vähenda veidi kuumust  ja jäta podisema mõneks minutiks. Eemalda tulelt ja oota u 3 min., nüüd purusta jõhvikad ja kurna saadud segu läbi tiheda sõela. Mõõda välja 400 gr püreed. Kui on veidi vähem, lisa püreele pisut vett. Pane 400 gr püreed potti ja jahuta toatemperatuurile.

 

Kaalu välja suhkur ja pektiin ning sega korralikult läbi. Pane želatiinilehed külma vette likku. Lisa jõhvikapüreele suhkru-pektiini segu ja lase keema tõusta, ise samal ajal segades. Keeda 1 min. Tõsta tulelt ja kalla pool segust teise kaussi jahtuma. Potis olevale poolele lisa leotatud želatiinilehed ja sega kuni need on sulanud. Jäta segu jahtuma toatemperatuuri saavutamiseni.

 

Jõhvikakreem

 

250 ml vahukoort

150 gr toorjuustu

75 gr suhkrut

200 gr želatiiniga jõhvikapüreed

 

Vahusta vahukoor toorjuustu ja suhkruga ning sega juurde jõhvikapüree. Tõsta saadud segu külmkappi ootele. Kui soovid koogi küljed katta hiljem kreemiga, siis tõsta 6-7 spl kreemi kõrvale ja jäta külmkappi ootele.

 

Šokolaadi vahukreem (lilcookie.com)

 

60 gr tumedat šokolaadi

150 ml vahukoort

 

Sulata vesivannil tume šokolaad ja jäta hetkeks ootele. Vahusta koor stabiilseks vahuks. Tõsta 2-3 spl vahustatud koort sulatatud šokolaadile ja sega kuni hoiab vormi. Nüüd lisa segu ülejäänud vahustatud vahukoorele ja sega kuni on segunenud ja hoiab vormi.

 

Tordi kokkupanek

 

Lõika jahtunud browne-põhi kaheks kihiks.  Pane valmis alus ja sellele koogirõngas või põhjata vorm, millesse koogi valmistad. Tõsta esimene kiht vormi ja määri pealt 1/2 kogusega jahtuma pandud jõhvikapüreest. Pane pritskotti jõhvikakreem ja täida selle abil koogivormi sees välimine ring nii, et u 1 cm oleks kaetud. Nüüd pane šokolaadi vahukreem ja aja see spaatli või lusika abil laiali ettevaatlikult, et ei lõhuks välimist jõhvikakreemi äärt. Pane peale teine browne kiht ja kata see omakorda ülejäänud jõhvikapüreega. Lisa pritskotist jõhvika vahukreem püree peale alustades täitmist koogi välisküljest liikudes ringjalt koogi sisemuse poole. Silu pealt spaatliga siledaks.

Kaunista vastavalt oma soovile ja tõsta külmkappi tahenema vähemalt 4-6 h või üleöö.

Serveerimiseks lõika kook vormist välja ja soovi korral kata küljed kreemiga.  Head maitsmist! 

 

Väheke koolijuttu vol. 2

Niisiis, algas novembri alguses taas kool, mida juba ootasin. Seekord oli intensiivsus oluliselt suurem - 4 nädalat ja igal nädalal 2 lille teha. Mõni neist oli lihtsam (olin ka varem teinud), mõni jällegi keerulisem  ja ei olnud ka oma silmaga näinud. Seega, nii mõnigi lilleõis tuli teha netist leitud pildi järgi.

Esimese nädala ülesandeks oli valmistada ümar daalia (Pom pom Dahlia) ja inkaliilia. Esimese jõudsin kenasti valmis ja sai selline -

Inkaliiliaga oli aga selline lugu, et lõikurid ja veinerid ei jõudnud õigeks ajaks minuni, mistõttu ei saanud sellega osaleda nö võistlusel. Lille tegin valmis jaanuarikuu alguses.

Teise nädala ülesanne oli plumeeria (Frangipani) ja hibiskus. Arvestades, et frangipani sai tehtud lihtsalt olemasoleva lõikuriga ja ilma veinerita, oli mu üllatus suur, et see vääris auväärset teist kohta nädala tööde kokkuvõttes osalejate vahel! See tundus uskumatu!

Hibiskusega tuleb veel tööd teha. Valmis ta sai, kuid eesmärk on uuesti proovida õige lõikuri ja veineriga võttes appi ise pildistatud õie fotot.

Kolmanda nädala ülesanne oli valmistada magnoolia ja kosmos. Magnoolia oli vast kõige raskem üldse terve selle kursuse jooksul. Efekti saavutamiseks ühest õiest on vähe, neid peab olema ikka mitu. Selle puhul oli väga oluline nn südamik, mida ilma spetsiaalse veinerita on väga raske, et mitte öelda võimatu teha. Midagi sai tehtud, just nii nagu õpetati, kuid parima tulemuse saavutamiseks on ikkagi vaja õiget töövahendit.

 

 

Kosmos on suhteliselt lihtne ja siin saab efekti anda värvidega - kasutasin seda mida oli:) Kui tavaliselt tundub, et pulbervärvide valik on piisavalt lai, siis nüüd sain aru, et tegelikult on meil ikka väga piiratud valik. Erksaite toonidega, mida vaja oleks, on lugu lausa vilets.

 

 

Neljanda ja ühtlasi viimase nädala töödeks oli teha papagoitulp ja moon. Mooni olin varem teinud ja arvasin, et pole hullu, läheb libedalt. Tegelikult oli aga nii, õppisin käepäraste vahenditega tegema moonile tolmukaid - jällegi midagi uut õpitud. Samuti olin kindel oma lõikurites ja veineris. Tegelikult aga lõikureid kasutada ei saanud, sest need osutusid liiga suureks. Lausa hiiglasteks! Vaatasin siis oma suure kotitäie erinevaid lõikureid üle ja ....hmmm... kasutasin aiaroosi kroonlehe lõikurit, mis tundus olevat sobivas mõõdus. Igatahes said nad valmis. Suur oli mu üllatus, kui selgus, et töö vääris taas äramärkimist nädalatööde kokkuvõttes! Auväärne teine koht!

 

 

Papagoitulpide tegemist olin plaaninud juba päris mitu aega ja kõik vajalik oli ootamas. Suur oli mu rõõm, kui selgus, et nüüd seekord saangi neid teha. Valmis nad said, kuid tasuks ehk proovida ka pisut kastist välja mõtlemist, sest papagoitulpide kroonlehed ei ole eriti sümmeetrilised, kui vaadata detailsemalt. Sellised nad seekord said -

 

Lisaks sai õpitud selle kursuse raames Cymbidium orhidee, strelitsia ehk paradiisilinnulille, erinevate eksootiliste roheliste lehtede valmistamist ning seade tegemist rõngale.  Kõige keerulisem oma olemuselt oli vast paradiisilinnulill, mida kindlasti peaks kordama. Orhidee sai selline -

 

 

Selle nelja nädala raames sai taas õpitud erinevaid töövõtteid, oskust kombineerida lõikurite ja veineritega, kui õiget hetkel ei ole ja muid olulisi nippe, kuidas teha nii, et kõik toimiks ja ei kaotaks asjatult aega. Viimaste lillede tegemiseks võtsin ühe päeva ja valmistasin 3 erinevat õit. Liiga aeglane töötamine.....jah, kui vaadata igat sammu juhendilt ja töötada täpselt selle järgi. Kui korra on läbi tehtud, siis järgmised lähevad oluliselt kiiremalt! Samas on värvide seisukohalt nii hea toimetada, sest kui kasutada sarnaseid värve, siis järelejääv osa on kaduvväike või pea olematu.

 

Niisugune oli seekordne kursus. 



Üks imetore voolimise päev

Ei ole olemas pimedaid juhuseid. Nii juhtuski, et ühel päeval leidsin koolituse, mis tundus väga põnev. Loota sellest, et kõik tuleb nii ilus, ma ei osanud. Ei oleks uneski osanud näha.

Kui on olemas suurepärased õpetajad, kes panevad voolima ka need, kel loomu poolest anne puudub, õnnestub kõik!

Aitäh Merit ja Rutha Bake My Day OÜ-st!

Ja siin on päevatöö -

Väheke koolijuttu

Viimasest postitusest on möödas...hm, terve igavik. Mitte, et ma ei oleks midagi vahepeal teinud või uusi retsepte leidnud- katsetanud, vaid lihtsalt on olnud kiire.

Alates augustikuu teisest poolest olen nö koolis läbi online kursuse ja nii 8 nädalat järjest kuni oktoobri keskpaigani. Koolituse teemaks on lillepastast lilled. Pühapäeva õhtul tuleb uus materjal ja siis on aega nädal, aga võib-olla isegi veidi rohkem (kahuks ei saa ma osaleda Facebooki grupis, kuna minu konto lihtsalt blokeeriti, nii ei saa ma teiste osalejatega arutada ega ka juhendajaga mitte ja mul ei ole õrna aimugi, millised on tähtajad. Kuid piltide üleslaadimise aegade järgi näen, et ca 2 nädalat on aega.) Siiani olen püüdnud ikka nädalaga oma tööd valmis saada. Samas on kujunenud ka väike rutiin, kuidas ja millest uue nädala kodutööd alustan. Kõik lilled on tehtud lillepastast (kasutan erinevaid, vastavalt vajadusele) ja sisaldavad ka mittesöödavaid osi - spetsiaalset traati, teipi ja vahel ka penoplasti, et lillsüdamik oleks kergem.

 

Esimese nädala töö oli roos.

Olen varem teinud, kuid jällegi sai uusi teadmisi juurde, tegemine läks lihtsamaks.

Teisel nädalal oli tööks eukalüptioks ja hortensia. Kuigi kujult on mõlemad ok, siis värvimise kohapealt ei ole eukalüptilehed ikkagi nii õiget värvi kui peaks olema. Kui päriselt ei ole eukalüpti näinud, siis...mh...võivad need olla mis iganes rohelist värvi:)

 

Kolmanda nädala töö oli pojeng. Õis tuli tohutu ja seda tõesti võib tordil olla üks - täiesti piisav. Tööd oli päris palju, kuid kuna mul juhtus ka äpardus kiirustamise tulemusena, siis sain väga-väga hea õppetunni, mis edaspidi aitab aega kõvasti kokku hoida! Igatahes selle tulemusega on põhjust rohkem rahul olla, kui esialgselt tehtuga.

 

Neljanda nädala tööks on David Austini roos ja Inglise roos. Mõlemad õied on suured ja rasked. Ülesehituselt sarnased, mistõttu on nädalatööks kaks lilleõit. 

 

 

Viienda nädala tööks on daalia, mille õie- ja õielehtede kuju on sorditi erinevad.  Kuigi kroonlehti on väga palju ja neid tuleb ükshaaval kõik lõigata välja, anda tekstuur, värvida ja koheselt vormida, läheb töö tegelikult kiiresti. Päris poole tunniga ära ei tee, aga pooleteisega küll:) ja harjutades vast kiireminigi.

 

 

Kuuenda nädala tööks on lillhernes ja preeriakelluke. Rohkem tööd oli vast preeriakellukese kroonlehtedega, kuigi neid on  vaid 5. Lillherneste valmistamine läks kiirelt, sest neid olin varem teinud ja tekstuuri andmiseks on olemas veiner. Siin nad on -

 

 

 

 

 

Seitsmenda nädala tööks on pojeng ja anemoon. Pojeng on vedi teistsugune, kui varasemalt sel kursusel tegin. Pisut võib-olla lihtsam, sest kroonlehti on vähem ja need on tihedamalt ümber. Anemooni ei olnud varem teinud, kuigi on ilus ja lihtne lilleõis. Värvilt on mõlemad sel nädalal šampanjatooni. Pärast seitset nädalat lillede tegemist on saanud selgeks töö parem organiseerimine. On tekkinud teadmine mida ja millal värvida ja millal kokku panna. Jah, need etapid on olulised, sest hoiavad kokku minu aega.

 

 

 

 

Kaheksanda ja ühtlasi ka viimase nädala tööks on orhidee ja õiepungad. Orhidee õisi olin paar aastat tagasi teinud, kuigi seekord olid need tehniliselt lihtsamad. Harjutamise mõttes tegin neid koguni 5 ja mõned pungad. Pildile sai küll vaid 3 punga.

 

 

 

Lilled valmis ja kursus läbi!

Loodetavasti läheb kõik hästi ja peagi algab uus kursus. 

 



Tort Eesti Vabariigi 101. aastapäevaks

Sünnipäevalaual on enamasti alati tort. Nii ka Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul kaunistas meie pere pidulauda tort. Juba nädala aega varem oli selge, et seekord teen küpsisetordi. Lihtne. Mida lähemale tähtpäev jõudis, seda segasemaks ideed läksid, sest päris klassikaline küpsisetort oleks olnud liiga lihtne. Siis tuli aga meelde, et mul on veel proovimata nn numbritordi retsept, mis avaldati ka ajakirjas OmaMaitse ja lisaks on olemas neti avarustes. Valisingi siis Tordikooli lehelt retsepti.

Kõik igati viks ja viisakas, lihtsalt tainast sai üpris palju, ehk et sellest oleks jätkunud 2*suure ahjuplaaditäie küpsise jaoks. Siit õppetund, et järgmine kord teha A4 paberile mahutatava 2* kahe tähe tarbeks vaid 1/2 kogust. Kreemiks sai valitud meie lemmik - vahukoore-kohupiimakreem ja muidugi marjad, mis väikeste näppude abil kadusid enne, kui tort ise otsa sai.

Numbritordi põhja retsept: (1/2 kogust)
125 gr nisujahu
62 gr mandlijahu
38 gr tuhksuhkrut
100 gr võid (külm)
1 (M) muna
0,5-1 tl vaniljepastat
0,5 gr soola (näpuotsatäis)

Sega jahu, suhkur, mandlijahu ja või ühtlaseks puruks. Lisa sool. Klopi lahti muna koos vaniljepastaga ja lisa tainapurule ja sega kuni tekib ühtlane tainas. Paki tainas toidukilesse, vajuta lapikuks ja pane vähemalt 30 min külmkappi tahenema.

 

Kuumuta ahi 180 kraadini. Võta tainas välja ja rulli  u 2,5-3 mm paksuseks ja lõika soovitud kuju. (Antud kogusest jätkus 2* A4 paberile joonistatud EV tähtede jaoks ja jäi pisut ülegi). Tõsta küpsetuspaberiga vormitud kuju(d) 10 min sügavkülma tahenema. Kui ahi on saavutanud oma temperatuuri, siis võta vormitud tainas sügavkülmast välja ja aseta kohe koos küpsetuspaberiga ahjuplaadile ning tõsta ahju küpsema. Põhjad on küpsed, kui on saavutanud kuldpruuni või pisut tumedama jume. Selleks kulub umbes 10-15 min. Jahuta.

Kohupiima-vahukoorekreem:

200 gr vahukoort
150 gr kohupiimapastat
35-45 gr suhkurt

Kaalu ained mikserinõusse ja  vahusta koos. Kasutades kondiitripritskotti ja ümara otsaga otsikut tee kohupiima-vahukoore tupsud esmalt alumisele küpsise kihile ja siis tõsta ettevaatlikult peale teine küpsisekiht ja tee jällegi tupsud. Kaunista lisaks veel marjade või muu meelepärasega.

 

 

Tähelepanekud:

- tuhksuhkru asemel võib vabalt kasutada ka tavalist valget suhkrut. Kui meeldib magusam küpsis, siis lisa suhkrut pisut rohkem.

- kuigi retseptis on antud külm või, siis mina tegin toasooja võiga - lõpptulemus ei jäänud kuidagi alla külma võiga tehtule, mida olen varasemalt teinud analoogse taina puhul.

- nõrgema mikseri või käsitsi vahustamisel vahusta kindlasti vahukoor suhkruga eraldi ja siis alles sega õrnalt juurde kohupiimapasta. Võib kasutada ka kohupiima. Soovi korral võib lisada pisut ka vahukooretugevdajat, aga ei pea.

- küsimusele, et kas küpsisekihid olid hommikuks "läbi vettinud" nagu tavalise küpsisetordi puhul, siis siin see nii ei olnud. Muidugi nii krõbedad, kui torti kokku pannes nad enam ei olnud, kuid pudedad ka mitte. Kui tahta, et jääksid täiesti krõbedad ka järgmisel päeval, siis võib lihtsalt sulatatud šokolaadiga õrnalt üle pintseldada.  

Kuna kasutasin kaunistustena ka suhkrustatud-kuivatatud veriapelsini viile, panen ka selle retsepti kirja.

Retsept:

250 ml vett
210 gr suhkrut
1-2 veriapelsini  (kasuta mahe apelsine)

Mõõda potti vesi ja suhkur, lase suhkrul sulada ja siirupil keema tõusta. Viiluta samal ajal apelsinid. Kasuta keskmisi viile, st otsmised, milles on palju nn valget säsi, ära kasuta. Pane ahi sooja 107 kraadi peale.

Lisa apelsini viilud keskmisel-nõrgal kuumusel keevale suhkrusiirupile ja kuumuta neid aeg ajalt segades u 15-17 min (nii kollane koor kui selle all olev valge osa hakkavad muutuma läbikumavaks).

Nõruta viilud ja tõsta kohe küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning tõsta ahju.  Kuivata ahjus 45-50 min, keerates apelsiniviiludel vahepeal teise külje pealmiseks. Viilud on valmis, kui plaadilt tõstes hoiavad oma kuju, st ei vaju enam kuidagi loperguseks. Tõsta restile jahtuma. Tarvita jahtunult. Ülejääk paki karpi ja tõsta külmkappi hoiule.