Ehk lugu pitsilistest piparkookidest ja miks nad on nii kallid.
Et toorainest saaks valmis 1 selline piparkook -
Aga alustame algusest- tooraine +, elekter, et küpsetada ja valges ruumis töötada + veekulu, et käsi ja nõusid pesta+ ajakulu (taigna ja glasuuri valmistamine, taigna rullimine, küpsetamine, kaunistamine ja lõpuks pakkimine), mis on tohutu. Viimasest siis põhjalikumalt, sest see kujundab paljuski piparkoogi hinna.
Kui kodus kooki või torti teen, siis kõik sõltub, kui palju parajasti aega on. 1 h ajakuluga saab valmistada lihtsamaid kooke või kokku panna ettevalmistatud tordi. 2-3 tunniga jõuab juba küpsetada biskviidi ja valmistada 2 erinevat sorti kreeme ning valmistada dekoorid ja koogi kokku panna ehk saada nö toorik, mida pärast tahenemist edasi viimistleda. Sealjuures võib sellise koogi kaal ulatuda juba 1,5-4 kg. Seega lihtne loogika - 3 h tööd ja tulemus 1,5-4 kg torti, sõltuvalt keerukusest. 1,5 kg koogist jätkub ca 10-12 tk ja 4 kg ca 30 tk.
Nüüd piparkook, mis on ühele sööjale (tavaliselt) ja mille kaunistamiseks kulus mul 55 min. Parim pakkumine, kuidas neid teen oli:"Ma mõtlesin, et te panete sellise pitsi siia peale ja siis teete selle kaunistuse siia peale." Tuleb tunnistada, et see on hea idee! Nii, kasutades šablooni, tehakse ka ja need jäävad samuti väga ilusad, kuid see on teine teema. Pildil olevate piparkookide tegemiseks šablooni kasutatud ei ole. Iga triibu ja täpi kandmiseks piparkoogile on kasutatud oma kahte väikest kätt ja silmi sirgete joonte tõmbamiseks (orientiiriks vaid ruuduline paber, et joon samal kõrgusel püsiks - eriti esimene joon) ning mustrikirja kandmiseks piparkoogile. Ja muud ei midagi! Triip peab olema otse ja piisavalt tihedalt, et muster jääks tõesti ilus - ei liiga tihe, ega lai. Mustris ei ole lubatud eksida, sest parandada seda praktiliselt ei ole võimalik (iga parandus paistab kohe välja). Seega töötada tuleb väga-väga mõttega kohal olles. Käsi püsti, kes on nõus sirget triipu tõmbama ca 30 min u 1,5 mm vahega?
Arvestades ajakulu on selge, miks suured tööstused pitsilisi piparkooke ei tee - nad lihtsalt ei saa panna kinni oma tööjõudu, sest sama ajaga saab valmistada oluliselt rohkem lihtsamaid tooteid, mida müüa ja seeläbi tootmist käigus hoida. Seega on selline piparkook ikkagi tellimustoode ja pigem väiksemate tootjate käsitöö. Seda muidugi juhul, kui neil on selleks aega. Käsitöö ongi aeganõudev ja kallim, kui suurtööstuse toode.
Kui palju siis maksab aeg? Aeg, mida me ei saa tagasi, et veeta see näiteks oma perega ühiselt on kõigi jaoks väga kõrges hinnas, sest ühiseid mälestusi ei saa osta.
Teiste jaoks tehtud tööd hindame aga rahaliselt. Teades, kui palju maksid 4.a, 2.a ja 1,5.a tagasi läbitud koolitused ja nende käigus omandatud oskuste täiendav lihvimine, et joon tuleks sirge, glasuur oleks õige konsistentsiga ning ei voolaks piparkoogilt maha ja kuivaks perfektselt, on selge, et minimaalne tunnitasu on ebaõiglaselt madal hind omandatud oskuste eest. Seepärast kujundab hinda keskmine palk, mille eest oleks reaalselt võimalik leida ka inimene, kes on nõus seda tööd tegema. Igaüks ei ole ja ei suudagi ja ei peagi. Töö peaks ikka silma särama panema. Nii nagu ütles viimase koolituse õpetaja: "Iga meister peab ise hindama oma tööd, sest kui tema seda ei tee, siis kes peaks?"
Ja lõpuks, miks ma pitsilisi piparkooke? Tegin ma neid sellepärast, et oli soovija ja mulle endale tõesti meeldivad need pitsilised piparkoogid. Iga piparkooki tegin hingega. Eriti ilus oli neid vaadata, kui kõik olid valmis ja ootasid pakkimist. Karpi pakendatult sai lõpptulemus selline, millega oli põhjust ka endal rahul olla, veidi:)
Loodan, et nüüd on pisutki aimu, miks need piparkoogid ikkagi nii kallid on, sest tooraine "ei maksa ju midagi":)
Selline oli 2019.a jõuluprojekt;)
Loe ka: Aga...Miks see nii kallis on?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar