Pitsilised piparkoogid ja nende hind.

"Oi, kui ilusad!", "Kui peen! Kuidas te neid teete?", "Kas te ise teete neid?"  olis kommentaarid, mida pitsiliste piparkookide kohta kuulsin. Kui hinna ütlesin, siis sain vastuseks "... /vaikus/, see on ju piparkook. Miks see nii kallis on?" või lihtsalt "... /vaikus/" . On ka inimesi, kes vaatavad, mõtlevad ja ütlevad "Ok. Ma soovin!".

Ehk lugu pitsilistest piparkookidest ja  miks nad on nii kallid.

Et toorainest saaks valmis 1 selline piparkook -

 

kulub aega 1h ja 20 min! Ei, siin ei ole kirja- ega arvutusviga.

Aga alustame algusest- tooraine +, elekter, et küpsetada ja valges ruumis töötada + veekulu, et käsi ja nõusid pesta+ ajakulu (taigna ja glasuuri valmistamine, taigna rullimine, küpsetamine, kaunistamine ja lõpuks pakkimine), mis on tohutu. Viimasest siis põhjalikumalt, sest see kujundab paljuski piparkoogi hinna.

Kui kodus kooki või torti teen, siis kõik sõltub, kui palju parajasti aega on. 1 h ajakuluga saab valmistada lihtsamaid kooke või kokku panna ettevalmistatud tordi. 2-3  tunniga jõuab juba küpsetada biskviidi ja valmistada 2 erinevat sorti kreeme ning valmistada dekoorid ja koogi kokku panna ehk saada nö toorik, mida pärast tahenemist edasi viimistleda. Sealjuures võib sellise koogi kaal ulatuda juba 1,5-4 kg. Seega lihtne loogika  - 3 h tööd ja tulemus 1,5-4 kg torti, sõltuvalt keerukusest. 1,5 kg koogist jätkub ca 10-12 tk ja 4 kg ca 30 tk.

Nüüd piparkook, mis on ühele sööjale (tavaliselt) ja mille kaunistamiseks kulus mul 55 min. Parim pakkumine, kuidas neid teen oli:"Ma mõtlesin, et te panete sellise pitsi siia peale ja siis teete selle kaunistuse siia peale." Tuleb tunnistada, et see on hea idee! Nii, kasutades šablooni, tehakse ka ja need jäävad samuti väga ilusad, kuid see on teine teema. Pildil olevate piparkookide tegemiseks šablooni kasutatud ei ole. Iga triibu ja täpi kandmiseks piparkoogile on kasutatud  oma kahte väikest kätt ja silmi sirgete joonte tõmbamiseks (orientiiriks vaid ruuduline paber, et joon samal kõrgusel püsiks - eriti esimene joon)  ning mustrikirja kandmiseks piparkoogile. Ja muud ei midagi! Triip peab olema otse ja piisavalt tihedalt, et muster jääks tõesti ilus - ei liiga tihe, ega lai. Mustris ei ole lubatud eksida, sest parandada seda praktiliselt ei ole võimalik  (iga parandus paistab kohe välja). Seega töötada tuleb väga-väga mõttega kohal olles. Käsi püsti, kes on nõus sirget triipu tõmbama ca 30 min u 1,5 mm vahega?

Arvestades ajakulu on selge, miks suured tööstused pitsilisi piparkooke ei tee - nad lihtsalt ei saa panna kinni oma tööjõudu, sest sama ajaga saab valmistada oluliselt rohkem lihtsamaid tooteid, mida müüa ja seeläbi tootmist käigus hoida. Seega on selline piparkook ikkagi tellimustoode ja pigem väiksemate tootjate käsitöö. Seda muidugi juhul, kui neil on selleks aega. Käsitöö ongi aeganõudev ja kallim, kui suurtööstuse toode. 

Kui palju siis maksab aeg? Aeg, mida me ei saa tagasi, et veeta see näiteks oma perega ühiselt on kõigi jaoks väga kõrges hinnas, sest ühiseid mälestusi ei saa osta.

Teiste jaoks tehtud tööd hindame aga rahaliselt. Teades, kui palju maksid 4.a, 2.a ja 1,5.a tagasi läbitud koolitused ja nende käigus omandatud oskuste täiendav lihvimine, et joon tuleks sirge, glasuur oleks õige konsistentsiga ning ei voolaks piparkoogilt maha ja kuivaks perfektselt, on selge, et minimaalne tunnitasu on ebaõiglaselt madal hind omandatud oskuste eest. Seepärast kujundab hinda keskmine palk, mille eest oleks reaalselt võimalik leida ka inimene, kes on nõus seda tööd tegema. Igaüks ei ole ja ei suudagi ja ei peagi. Töö peaks ikka silma särama panema. Nii nagu ütles viimase koolituse õpetaja: "Iga meister peab ise hindama oma tööd, sest kui tema seda ei tee, siis kes peaks?"

 

Ja lõpuks, miks ma pitsilisi piparkooke? Tegin ma neid sellepärast, et oli soovija ja mulle endale tõesti meeldivad need pitsilised piparkoogid. Iga piparkooki tegin hingega. Eriti ilus oli neid vaadata, kui kõik olid valmis ja ootasid pakkimist. Karpi pakendatult sai lõpptulemus selline, millega oli põhjust ka endal rahul olla, veidi:)

 

 

Loodan, et nüüd on pisutki aimu, miks need piparkoogid ikkagi nii kallid on, sest tooraine "ei maksa ju midagi":)

 

 Selline oli 2019.a jõuluprojekt;)

Loe ka: Aga...Miks see nii kallis on?

Jõhvikatort

Selle, 2019. aasta, jõululaua magusaks tegime jõhvikatordi. Inspiratsioon......  külmikust vastuvaatavad talvevaru jõhvikad:). Nii said kokku tumeda šokolaadi ja jõhvika vahukreemid ning browne'i biskviit. Tulemus oli igati väärt - pärast rammusate jõuluroogade söömist oli hapukas jõhvikatort suurepärane.

Retsept.
(20 cm läbimõõduga vorm. 10-12)

Browne (algne retsept Postimees, Elustiil, 20.02.2016)

24 gr võid
47 gr tumedat šokolaadi (67-75%)
52 gr nisujahu
1/5 tl soodat
1/10 tl soola
30 gr fariinisuhkrut
49 gr tavalist suhkrut
1  muna (M suurus)
0,47 dl piima
1/3 tl vanillisuhkrut (või ka pastat)

Kuumuta ahi 160 kraadini (pöördõhurežiim). Määri vormi küljed võiga ja põhja pane küpsetuspaberist lõigatud ring või kasutad vormi rõngast ja vooderda selle siseküljed küpsetuspaberiga.

Kaalu valmis šokolaad ja või ning sulata. Jahuta toatemperatuurile. Sega omavahel jahu, sool ja sooda. Vahusta muna suhkrutega ilusaks tugevaks vahuks ning lisa juurde sulatatud šokolaadi-või segu. Sega ühtlaseks. Lisa piim, jahusegu ja vanillisuhkur ja sega samuti ühtlaseks. Vala segu ettevalmistatud vormi ja küpseta 25-30 min. Kontrolli küpsust kokteilitikuga - väljavõetud tikk peab jääma puhtaks. Samas ei tohi browne- põhja üle küpsetada, sest muidu jääb see kuiv. Tõsta jahtuma.

 

Jõhvika -confit (idee Olga blogist, pisut jällegi tuunitud)

 

550 gr jõhvikaid (juba seisnud ja mahlased!)

75 ml vett

160 gr suhkurt

6 gr pektiini 325NH96

2 lehte želatiini

 

Pane jõhvikad koos veega potti  (kaas peale, et pärast vähem koristamist oleks) ja keema. Kui keema tõuseb, siis vähenda veidi kuumust  ja jäta podisema mõneks minutiks. Eemalda tulelt ja oota u 3 min., nüüd purusta jõhvikad ja kurna saadud segu läbi tiheda sõela. Mõõda välja 400 gr püreed. Kui on veidi vähem, lisa püreele pisut vett. Pane 400 gr püreed potti ja jahuta toatemperatuurile.

 

Kaalu välja suhkur ja pektiin ning sega korralikult läbi. Pane želatiinilehed külma vette likku. Lisa jõhvikapüreele suhkru-pektiini segu ja lase keema tõusta, ise samal ajal segades. Keeda 1 min. Tõsta tulelt ja kalla pool segust teise kaussi jahtuma. Potis olevale poolele lisa leotatud želatiinilehed ja sega kuni need on sulanud. Jäta segu jahtuma toatemperatuuri saavutamiseni.

 

Jõhvikakreem

 

250 ml vahukoort

150 gr toorjuustu

75 gr suhkrut

200 gr želatiiniga jõhvikapüreed

 

Vahusta vahukoor toorjuustu ja suhkruga ning sega juurde jõhvikapüree. Tõsta saadud segu külmkappi ootele. Kui soovid koogi küljed katta hiljem kreemiga, siis tõsta 6-7 spl kreemi kõrvale ja jäta külmkappi ootele.

 

Šokolaadi vahukreem (lilcookie.com)

 

60 gr tumedat šokolaadi

150 ml vahukoort

 

Sulata vesivannil tume šokolaad ja jäta hetkeks ootele. Vahusta koor stabiilseks vahuks. Tõsta 2-3 spl vahustatud koort sulatatud šokolaadile ja sega kuni hoiab vormi. Nüüd lisa segu ülejäänud vahustatud vahukoorele ja sega kuni on segunenud ja hoiab vormi.

 

Tordi kokkupanek

 

Lõika jahtunud browne-põhi kaheks kihiks.  Pane valmis alus ja sellele koogirõngas või põhjata vorm, millesse koogi valmistad. Tõsta esimene kiht vormi ja määri pealt 1/2 kogusega jahtuma pandud jõhvikapüreest. Pane pritskotti jõhvikakreem ja täida selle abil koogivormi sees välimine ring nii, et u 1 cm oleks kaetud. Nüüd pane šokolaadi vahukreem ja aja see spaatli või lusika abil laiali ettevaatlikult, et ei lõhuks välimist jõhvikakreemi äärt. Pane peale teine browne kiht ja kata see omakorda ülejäänud jõhvikapüreega. Lisa pritskotist jõhvika vahukreem püree peale alustades täitmist koogi välisküljest liikudes ringjalt koogi sisemuse poole. Silu pealt spaatliga siledaks.

Kaunista vastavalt oma soovile ja tõsta külmkappi tahenema vähemalt 4-6 h või üleöö.

Serveerimiseks lõika kook vormist välja ja soovi korral kata küljed kreemiga.  Head maitsmist! 

 

Väheke koolijuttu vol. 2

Niisiis, algas novembri alguses taas kool, mida juba ootasin. Seekord oli intensiivsus oluliselt suurem - 4 nädalat ja igal nädalal 2 lille teha. Mõni neist oli lihtsam (olin ka varem teinud), mõni jällegi keerulisem  ja ei olnud ka oma silmaga näinud. Seega, nii mõnigi lilleõis tuli teha netist leitud pildi järgi.

Esimese nädala ülesandeks oli valmistada ümar daalia (Pom pom Dahlia) ja inkaliilia. Esimese jõudsin kenasti valmis ja sai selline -

Inkaliiliaga oli aga selline lugu, et lõikurid ja veinerid ei jõudnud õigeks ajaks minuni, mistõttu ei saanud sellega osaleda nö võistlusel. Lille tegin valmis jaanuarikuu alguses.

Teise nädala ülesanne oli plumeeria (Frangipani) ja hibiskus. Arvestades, et frangipani sai tehtud lihtsalt olemasoleva lõikuriga ja ilma veinerita, oli mu üllatus suur, et see vääris auväärset teist kohta nädala tööde kokkuvõttes osalejate vahel! See tundus uskumatu!

Hibiskusega tuleb veel tööd teha. Valmis ta sai, kuid eesmärk on uuesti proovida õige lõikuri ja veineriga võttes appi ise pildistatud õie fotot.

Kolmanda nädala ülesanne oli valmistada magnoolia ja kosmos. Magnoolia oli vast kõige raskem üldse terve selle kursuse jooksul. Efekti saavutamiseks ühest õiest on vähe, neid peab olema ikka mitu. Selle puhul oli väga oluline nn südamik, mida ilma spetsiaalse veinerita on väga raske, et mitte öelda võimatu teha. Midagi sai tehtud, just nii nagu õpetati, kuid parima tulemuse saavutamiseks on ikkagi vaja õiget töövahendit.

 

 

Kosmos on suhteliselt lihtne ja siin saab efekti anda värvidega - kasutasin seda mida oli:) Kui tavaliselt tundub, et pulbervärvide valik on piisavalt lai, siis nüüd sain aru, et tegelikult on meil ikka väga piiratud valik. Erksaite toonidega, mida vaja oleks, on lugu lausa vilets.

 

 

Neljanda ja ühtlasi viimase nädala töödeks oli teha papagoitulp ja moon. Mooni olin varem teinud ja arvasin, et pole hullu, läheb libedalt. Tegelikult oli aga nii, õppisin käepäraste vahenditega tegema moonile tolmukaid - jällegi midagi uut õpitud. Samuti olin kindel oma lõikurites ja veineris. Tegelikult aga lõikureid kasutada ei saanud, sest need osutusid liiga suureks. Lausa hiiglasteks! Vaatasin siis oma suure kotitäie erinevaid lõikureid üle ja ....hmmm... kasutasin aiaroosi kroonlehe lõikurit, mis tundus olevat sobivas mõõdus. Igatahes said nad valmis. Suur oli mu üllatus, kui selgus, et töö vääris taas äramärkimist nädalatööde kokkuvõttes! Auväärne teine koht!

 

 

Papagoitulpide tegemist olin plaaninud juba päris mitu aega ja kõik vajalik oli ootamas. Suur oli mu rõõm, kui selgus, et nüüd seekord saangi neid teha. Valmis nad said, kuid tasuks ehk proovida ka pisut kastist välja mõtlemist, sest papagoitulpide kroonlehed ei ole eriti sümmeetrilised, kui vaadata detailsemalt. Sellised nad seekord said -

 

Lisaks sai õpitud selle kursuse raames Cymbidium orhidee, strelitsia ehk paradiisilinnulille, erinevate eksootiliste roheliste lehtede valmistamist ning seade tegemist rõngale.  Kõige keerulisem oma olemuselt oli vast paradiisilinnulill, mida kindlasti peaks kordama. Orhidee sai selline -

 

 

Selle nelja nädala raames sai taas õpitud erinevaid töövõtteid, oskust kombineerida lõikurite ja veineritega, kui õiget hetkel ei ole ja muid olulisi nippe, kuidas teha nii, et kõik toimiks ja ei kaotaks asjatult aega. Viimaste lillede tegemiseks võtsin ühe päeva ja valmistasin 3 erinevat õit. Liiga aeglane töötamine.....jah, kui vaadata igat sammu juhendilt ja töötada täpselt selle järgi. Kui korra on läbi tehtud, siis järgmised lähevad oluliselt kiiremalt! Samas on värvide seisukohalt nii hea toimetada, sest kui kasutada sarnaseid värve, siis järelejääv osa on kaduvväike või pea olematu.

 

Niisugune oli seekordne kursus.