Odrajahu-kohupiimakarask

Minu pere armastab karaskit ikka aegajalt süüa. Olen teinud seda keefiriga ja maitsestamata joguriga, kuid mitte kohupiimaga. Seekord aga, vaatas külmkust vastu üksik pakk kohupiima, mis oli kuidagi sinna jäänud. Ühesõnaga otsisin netist retsepti  ja proovisin järgi. Tänud http://kulbikeerutaja.blogspot.com/2021/03/karask-odrajahu-kohupiimakarask.html retspti avaldamise eest! Nägi hea välja ja maitses hästi. 

Retsept on mugandatud väikse vormi jaoks.

Odrajahu-kohupiimakarask

200 gr kohupiima (kasutasin Farmi lahjat kohupiima)

120 ml hapukoort

250 ml vett

2 muna (M suurus)

1 tl Himaalaja soola 

1 spl vedelat mett

1,6 spl sulatatud võid

0,8 tl söögisoodat

4 dl odrajahu

2 dl nisujahu

Kuumuta ahi 200 kraadini (pöördõhk 190 kraadini). 

Määri vorm võiga ja jäta ootele. Mõõda välja ja sega kokku kõik kuivained ning jäta ootele, see on kuivsegu. Suuremasse kaussi pane kohupiim, hapukoor, munad, vesi, mesi, sulatatud või ja sega kõik kokku. Nüüd lisa juurde kuivsegu ja sega ühtlaseks taignaks. Kohe, kui kõik on segunenud vala tainas vormi ja tõsta eelkuumutatud ahju küpsema. Küpseta 40-45 min ja kontrolli küpsust tikuga. Kui sissetorgatud tikk jääb välja võttes puhtaks on karask küps, kui mitte, siis lase veel 3-5 min küpseda ja kontrolli uuesti. 

Tähelepanekud:

- tavalist soola lisa 0,8 tl,

- lisasin ekslikult 2 spl mett ja karask sai pisut magusam,

- või saab soovi korral asendada mahedamaitselise õliga, sel juhul lisa seda 1 spl,

12 hõrku vastlakuklit

 Igal aastal tehes vastlakukleid mõtlen, et kuidas teha täpselt selline kogus, mis kiirelt ära süüakse. Nüüd, olles vaadanud läbi oma retseptid ja neile tehtud märkused sai kogus timmitud nii, et sellest tuleb täpselt 12 kuklit.  Algne retsept pärit aastast 2010 ja lehelt, mida enam leida ei õnnestunud. 

12 vastlakuklit

155 ml piima

6 gr kuivpärmi (1 triiki teelusikatäis ja 1/3 lisaks)

75 gr suhkrut

30 gr muna (1 S suuruses või umbes 1/2 M suurusest munast)

60 gr võid (toasoe)

0,3 tl kardemoni

0,3 tl soola

275 gr jahu

1 spl apelsinikoore pastat (soovi korral) või riivitud koort

1/2 muna +1 spl piima kuklite pealt määrimiseks

300 ml vahukoort

30 gr suhkurt

haput moosi - soovi korral

Kõik ained peaksid olema toasoojad. Soojenda piim käesoojaks, lisa pärm ja sega, jäta ootele. Kaalu välja muna, suhkur, sool, apelsiinikoore pasta või koor - sega läbi. Kaalu või ja jäta ootele. Kaalu jahu ja lisa kardemon. Kui pärm on piimas sulanud, lisa muna-suhkru-soola segu ja sega kuni suhkur on täielikult lahustunud. Lisa 1/2 jahu kogusest, sega. Lisa järele jäänud jahu kogusest pool ja sega käega läbi, taignast peaks olema moodustunud pall, kui ei ole, lisa jahu juurde. Nüüd kui taignast on moodustunud pall kata taignakauss toidukilega või teise kausiga pealt ja jäta 10 min ootele. 10 minuti pärast sõtku käega u 10 sek jooksul kogu taigna pall uuesti läbi ja jäta 10 min seisma. Korda tegevust veel 3 korda. Nüüd lisa toasoe või ja sõtku läbi, saad ühtlase sileda taignapalli. Pane sooja kohta kerkima, kuni tainas on kahekordseks kerkinud. Tõsta tainas õrnalt jahuga ülepuistatud töölauale või silikoonaalusele ja jaga 12-ks (u 50-52 gr/pall). Veereta igast tükist ilus ümmargune pall ja tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Kata ahjuplaat pealt toidukilega ja tõsta 30 kraadisesse ahju alt teisele siinile kerkima. Kõige alumisele siinile pane ahjurest ja kata niiske köögirätikuga. Kergita kukleid u 10- 15 min ja tõsta välja. Eemalda ahjust niiske köögirätik! Kuumuta ahi 180 kraadini. Samal ajal eemalda ahjuplaadilt toidukile ja määri kuklid pealt lahtiklopitud muna-piima seguga.  Tõsta kuklid ahjuplaadiga ahju keskmisele siinile ja küpseta -15-20 min 180 kraadi juures. Kukli küpsust saad kontrollida, kui keerad ühe tagurpidi ja koputad põhja vastu - peaks kumisev hääl vastu kajama. Lase kuklitel ahjurestil jahtuda. Lõika pealt "mütsid" ära, soovi korral eemalda pisut sisu - saad täita moosiga. Vahusta vahukoor suhkruga ja tõsta pritskotti. Pritsi vahustatud vahukoor pritskotist kukli peale ja pane "müts" peale tagasi. Puista tuhksuhkrut kuklitele. Head maiustamist.

Tähelepanekud:

- kui kasutad presspärmi, on pärmi kogus 18 gr;

- kuna jahu partiid käituvad erinevalt võib kasutatav jahu kogus ka pisut erineda (+/-). Tainas peab olema nii paks, et hoiab ilusti vormi. Kui on liiga tihe tainas, siis pärast on kuklid ka tihedad ehk liiga kõvad.

- kui tundub, et tainas kerkib väga vähe, siis ära kiirusta, vaid lase tal ikkagi kerkida. Kerkimist saab kiirendada tõstes taignakausi soojaveega täidetud suuremasse kaussi või nt 30 kraadises ahjus;

- niiskus kuklite kergitamise ajal ahjus tõstab pisut ahju temperatuuri ja aitab kerkimisprotsessile kaasa. Pärast kerkimisprotsessi eemalda kindlasti rätik ahjust;

- kui sinu ahi soojeneb vajaliku temperatuurini 10-12 minutiga võid kuklid pärast muna-piimaseguga määrimist tõsta koheselt ahju tagasi - saad lisa 10-12 min soojas kerkimist ja koheselt küpsemise jätkumise;

- kui ahjul on olemas funktsioon "auruga küpsetamine", siis tõsta määritud kuklid ahju ja pane "auruga küpsetamise" funktsioon sisse. Küpsemise aja lugemine algab ajast kui ahju vajalik temperatuur on saavutatud;

- vahukoor vahusta tugevaks vahuks, nii jääb ilus pritsides;

- hoia valmis kukleid külmkapis kaetult - vahukoor ei vaju laiali ja kukkel ei kuiva ära. 

Väheke koolijuttu vol. 3

Pärast teise kursuse lõppu küsisid paljud osalejad, kas koolitaja oleks veel nõus õpetama mõningate lillede valmistamist. Kuna ees olid pikad pühad, siis vastuse lubas ta anda peale pühi. Nii saigi meie teisel kursusel osalenud grupp 2020.a alguses teada, et alates märtsi algusest on tulemas kolmas online kursus.

Minu õnneks saadeti seekord pärast registreerumist kohe link, et näha milliseid lõikureid ja veineinereid vaja on või milliseid juba varasemalt olemasolevaid saan kasutada. Ega's midagi. Võtsin oma suure kotitäie erinevaid lõikureid ja veinereid välja ja vaatasin ning mõõtsin üle. Suurem osa oli õnneks olemas või sobivad. Osaliselt tuli aga juurde hankida. Kuna Eestis on nende lõikurite ja veineritega nagu on, siis osa vajalikust sain Inglismaalt  ja osa hoopis USA tootjalt. Olin seekord kiire ja sain kõik enne kätte kui Eestis eriolukord välja kuulutati. Seoses Hiinast alguse saanud Covid-19 viirusega on postipakkide liikumine muutunud ülekoormatuks ja sellest tingituna ka üliaeglaseks. Kui paljud kursusekaaslased (seltskond on väga rahvusvaheline ja üle maailma laiali) registreerusid viimasel hetkel, siis tekkisid neil probleemid - küll olid lõikurid juba otsas ja uusi veel ei olnud, lisaks postipakkide üliaeglane liikumine. Mõistsin täiesti nende muret, kuna nad ei saanud alustada kohe, kui kursus algas. Igal nädalal tuli valmistada aga uus lill. Teisel kursusel oli mul ka probleem, et lõikurid ei jõudnud õigel ajal kohale ja siis lihtsalt ei saa teha. Hiljem tuli seega kiiremini töötada. Mäletan, et tegin ühel päeval 3 erinevat lille. Seekord olin paremini ettevalmistunud.

Esimese nädala tööks olid O'Hara roos ja Juliet roos.

 

Teise nädala tööks oli Gardeenia - suur ja väikesed. Suur on ikka nii suur, et võib lihtsalt ühe ainsa tordile lisada. Väikseid võib aga mitu olla. Kui siiani olime kursuse raames rohkem pannud rõhku õite ilule, siis nüüd tuleb alati teha ka lehed juurde, mis on kui täpp i-le. Uue värvimistehnika juures meeldib mulle see, et värv ei pudise enam, mis on eriti oluline lehtede puhul. Õite puhul kasutasime jällegi teistsugust tehnikat - kõik ikka selleks, et kogu tegemise protsessi kiirendada. Võib ju küsida, et miks valge õie puhul kasutada veel valget värvi, kuid tõetruuma tulemuse saavutamiseks on see vajalik. Läbi kolme kursuse on rõhk olnud just kiiremal lille valmistamisel.

 

 

 

Kolmanda nädala tööks olid wild rose ja vanda orhidee. Roos on suur ja ilus. Õie läbimõõt on u 14 cm (suur gardeenia on umbes sama suur). Roos õnnestus kenasti ja sellega võib isegi rahul olla. Orhidee oli aga oluliselt raskem teha. Eriti tore oli aga see, et kui lill oli valmis, kõik koristatud ja hakkasin järgmise nädala töö jaoks lõikureid-veinereid valmis panema, siis esimese asjana võtsin välja vanda orhidee lõikurid.....brrrrr. Seega oli kogu ponnistus sobivate lõikurit leidmisel mõttetu ajakulu. Vanda puhul jällegi täiesti uus värvimise tehnika, kuid see tuleb välja vaid õige veineri kasutamisel, mida mul hetkel veel ei ole.





 



 

 



 

 

Neljanda nädala tööks oli teha tulikas, kirsiõitega- ja õunapuuõitega oks ja põldmarjad.

Kõige nürim oli vast teha põldmarju. Kui sul on olemas veiner marjade tegemiseks siis u 10 sek ja mari on valmis. Mul kulus 5 marja tegemiseks pea 2h, sest pidin tegema iga marjal oleva pallikese käsitsi ja siis kleepima kokku:). Õnnes on kogemus õpetanud, et kui väga mõtlema ei pea, siis saab muu tegemise/kuulamise kõrvalt ka teatud asjad ära tehtud. Nüüd kõigest järjekorras. Tulikas -  ilus ja õrn ja tihe. Neid kroonlehti ikka läks sinna. Kuna grupi teised liikmed olid juba teinud ja pilte nädanud, siis oli selge, et tuleb ikka väga juhise järgi teha, muidu valmib ikka täiuslik kapsapea. Püüdsin väga ja sai valmis ka. Õie läbimõõt on u 6 cm.

 

Alguses tundus hirmutav, et kui palju aega kulub kirsiõite ja õunapuuõite valmistamiseks. Reaalsus oli aga see, et tegelikult läks kähku ja imelik oleks olnud valmistada kummastki vaid üks õis. Kõikidele kroonlehtedele on antud tekstuur.... jah, igaüht on eraldi veineri vahele pandud. Tüütum osa oli ehk tolmukate punti köitmine, kuid jällegi - tegin seda samal ajal ja nii muuseas.

 

 

Viienda nädala tööks olid klassikalised tulbid ja päevalill.

Mida lihtsam lill, seda olulisemaks muutusid nö nähtamatud detailid. Esimene tulp tuli täpselt selline, nagu varasemalt olin teinud. Siis aga meenusid tookordsed kitsaskohad ja .....voilaa, kõik tuli välja.

Jah,  ka tulpide puhul on oma väiksed nõksud, et need õnnestuksid.

 

Päevalill oli pisut keerulisem. Kroonlehtede tegemine läks küll kiirelt, sest põhimõtted on varasemalt tehtud lilledega sarnased. Kasutasin esmakordselt ka Progel geelvärvi, mis annab üsna sügava ja intensiivse tooni. Südamiku tegemine oli aga paras ettevõtmine. Siin on kindlasti vajalik silikoonvormi olemasolu, sest muidu korrektset südamikku teha on väga keeruline, et mitte öelda pea võimatu. Teine koht, millega tuli rohkem vaeva näha olid tupplehed, sest päevalillel on neid väga mitu ja need on küljepealt vaadates ka kenasti näha. Sellel koolitusel me ei tegelenud tupplehtedele ja varrele imepeenikeste karvakeste lisamisega. Kuna lilli kasutatakse tordil ja imepeened karvakesed võivad siiski pudeneda, siis tordile lisatavatel lilledel neid ei kasutatagi.   Lill ise sai selline-

 



 



 

Pitsilised piparkoogid ja nende hind.

"Oi, kui ilusad!", "Kui peen! Kuidas te neid teete?", "Kas te ise teete neid?"  olis kommentaarid, mida pitsiliste piparkookide kohta kuulsin. Kui hinna ütlesin, siis sain vastuseks "... /vaikus/, see on ju piparkook. Miks see nii kallis on?" või lihtsalt "... /vaikus/" . On ka inimesi, kes vaatavad, mõtlevad ja ütlevad "Ok. Ma soovin!".

Ehk lugu pitsilistest piparkookidest ja  miks nad on nii kallid.

Et toorainest saaks valmis 1 selline piparkook -

 

kulub aega 1h ja 20 min! Ei, siin ei ole kirja- ega arvutusviga.

Aga alustame algusest- tooraine +, elekter, et küpsetada ja valges ruumis töötada + veekulu, et käsi ja nõusid pesta+ ajakulu (taigna ja glasuuri valmistamine, taigna rullimine, küpsetamine, kaunistamine ja lõpuks pakkimine), mis on tohutu. Viimasest siis põhjalikumalt, sest see kujundab paljuski piparkoogi hinna.

Kui kodus kooki või torti teen, siis kõik sõltub, kui palju parajasti aega on. 1 h ajakuluga saab valmistada lihtsamaid kooke või kokku panna ettevalmistatud tordi. 2-3  tunniga jõuab juba küpsetada biskviidi ja valmistada 2 erinevat sorti kreeme ning valmistada dekoorid ja koogi kokku panna ehk saada nö toorik, mida pärast tahenemist edasi viimistleda. Sealjuures võib sellise koogi kaal ulatuda juba 1,5-4 kg. Seega lihtne loogika  - 3 h tööd ja tulemus 1,5-4 kg torti, sõltuvalt keerukusest. 1,5 kg koogist jätkub ca 10-12 tk ja 4 kg ca 30 tk.

Nüüd piparkook, mis on ühele sööjale (tavaliselt) ja mille kaunistamiseks kulus mul 55 min. Parim pakkumine, kuidas neid teen oli:"Ma mõtlesin, et te panete sellise pitsi siia peale ja siis teete selle kaunistuse siia peale." Tuleb tunnistada, et see on hea idee! Nii, kasutades šablooni, tehakse ka ja need jäävad samuti väga ilusad, kuid see on teine teema. Pildil olevate piparkookide tegemiseks šablooni kasutatud ei ole. Iga triibu ja täpi kandmiseks piparkoogile on kasutatud  oma kahte väikest kätt ja silmi sirgete joonte tõmbamiseks (orientiiriks vaid ruuduline paber, et joon samal kõrgusel püsiks - eriti esimene joon)  ning mustrikirja kandmiseks piparkoogile. Ja muud ei midagi! Triip peab olema otse ja piisavalt tihedalt, et muster jääks tõesti ilus - ei liiga tihe, ega lai. Mustris ei ole lubatud eksida, sest parandada seda praktiliselt ei ole võimalik  (iga parandus paistab kohe välja). Seega töötada tuleb väga-väga mõttega kohal olles. Käsi püsti, kes on nõus sirget triipu tõmbama ca 30 min u 1,5 mm vahega?

Arvestades ajakulu on selge, miks suured tööstused pitsilisi piparkooke ei tee - nad lihtsalt ei saa panna kinni oma tööjõudu, sest sama ajaga saab valmistada oluliselt rohkem lihtsamaid tooteid, mida müüa ja seeläbi tootmist käigus hoida. Seega on selline piparkook ikkagi tellimustoode ja pigem väiksemate tootjate käsitöö. Seda muidugi juhul, kui neil on selleks aega. Käsitöö ongi aeganõudev ja kallim, kui suurtööstuse toode. 

Kui palju siis maksab aeg? Aeg, mida me ei saa tagasi, et veeta see näiteks oma perega ühiselt on kõigi jaoks väga kõrges hinnas, sest ühiseid mälestusi ei saa osta.

Teiste jaoks tehtud tööd hindame aga rahaliselt. Teades, kui palju maksid 4.a, 2.a ja 1,5.a tagasi läbitud koolitused ja nende käigus omandatud oskuste täiendav lihvimine, et joon tuleks sirge, glasuur oleks õige konsistentsiga ning ei voolaks piparkoogilt maha ja kuivaks perfektselt, on selge, et minimaalne tunnitasu on ebaõiglaselt madal hind omandatud oskuste eest. Seepärast kujundab hinda keskmine palk, mille eest oleks reaalselt võimalik leida ka inimene, kes on nõus seda tööd tegema. Igaüks ei ole ja ei suudagi ja ei peagi. Töö peaks ikka silma särama panema. Nii nagu ütles viimase koolituse õpetaja: "Iga meister peab ise hindama oma tööd, sest kui tema seda ei tee, siis kes peaks?"

 

Ja lõpuks, miks ma pitsilisi piparkooke? Tegin ma neid sellepärast, et oli soovija ja mulle endale tõesti meeldivad need pitsilised piparkoogid. Iga piparkooki tegin hingega. Eriti ilus oli neid vaadata, kui kõik olid valmis ja ootasid pakkimist. Karpi pakendatult sai lõpptulemus selline, millega oli põhjust ka endal rahul olla, veidi:)

 

 

Loodan, et nüüd on pisutki aimu, miks need piparkoogid ikkagi nii kallid on, sest tooraine "ei maksa ju midagi":)

 

 Selline oli 2019.a jõuluprojekt;)

Loe ka: Aga...Miks see nii kallis on?

Jõhvikatort

Selle, 2019. aasta, jõululaua magusaks tegime jõhvikatordi. Inspiratsioon......  külmikust vastuvaatavad talvevaru jõhvikad:). Nii said kokku tumeda šokolaadi ja jõhvika vahukreemid ning browne'i biskviit. Tulemus oli igati väärt - pärast rammusate jõuluroogade söömist oli hapukas jõhvikatort suurepärane.

Retsept.
(20 cm läbimõõduga vorm. 10-12)

Browne (algne retsept Postimees, Elustiil, 20.02.2016)

24 gr võid
47 gr tumedat šokolaadi (67-75%)
52 gr nisujahu
1/5 tl soodat
1/10 tl soola
30 gr fariinisuhkrut
49 gr tavalist suhkrut
1  muna (M suurus)
0,47 dl piima
1/3 tl vanillisuhkrut (või ka pastat)

Kuumuta ahi 160 kraadini (pöördõhurežiim). Määri vormi küljed võiga ja põhja pane küpsetuspaberist lõigatud ring või kasutad vormi rõngast ja vooderda selle siseküljed küpsetuspaberiga.

Kaalu valmis šokolaad ja või ning sulata. Jahuta toatemperatuurile. Sega omavahel jahu, sool ja sooda. Vahusta muna suhkrutega ilusaks tugevaks vahuks ning lisa juurde sulatatud šokolaadi-või segu. Sega ühtlaseks. Lisa piim, jahusegu ja vanillisuhkur ja sega samuti ühtlaseks. Vala segu ettevalmistatud vormi ja küpseta 25-30 min. Kontrolli küpsust kokteilitikuga - väljavõetud tikk peab jääma puhtaks. Samas ei tohi browne- põhja üle küpsetada, sest muidu jääb see kuiv. Tõsta jahtuma.

 

Jõhvika -confit (idee Olga blogist, pisut jällegi tuunitud)

 

550 gr jõhvikaid (juba seisnud ja mahlased!)

75 ml vett

160 gr suhkurt

6 gr pektiini 325NH96

2 lehte želatiini

 

Pane jõhvikad koos veega potti  (kaas peale, et pärast vähem koristamist oleks) ja keema. Kui keema tõuseb, siis vähenda veidi kuumust  ja jäta podisema mõneks minutiks. Eemalda tulelt ja oota u 3 min., nüüd purusta jõhvikad ja kurna saadud segu läbi tiheda sõela. Mõõda välja 400 gr püreed. Kui on veidi vähem, lisa püreele pisut vett. Pane 400 gr püreed potti ja jahuta toatemperatuurile.

 

Kaalu välja suhkur ja pektiin ning sega korralikult läbi. Pane želatiinilehed külma vette likku. Lisa jõhvikapüreele suhkru-pektiini segu ja lase keema tõusta, ise samal ajal segades. Keeda 1 min. Tõsta tulelt ja kalla pool segust teise kaussi jahtuma. Potis olevale poolele lisa leotatud želatiinilehed ja sega kuni need on sulanud. Jäta segu jahtuma toatemperatuuri saavutamiseni.

 

Jõhvikakreem

 

250 ml vahukoort

150 gr toorjuustu

75 gr suhkrut

200 gr želatiiniga jõhvikapüreed

 

Vahusta vahukoor toorjuustu ja suhkruga ning sega juurde jõhvikapüree. Tõsta saadud segu külmkappi ootele. Kui soovid koogi küljed katta hiljem kreemiga, siis tõsta 6-7 spl kreemi kõrvale ja jäta külmkappi ootele.

 

Šokolaadi vahukreem (lilcookie.com)

 

60 gr tumedat šokolaadi

150 ml vahukoort

 

Sulata vesivannil tume šokolaad ja jäta hetkeks ootele. Vahusta koor stabiilseks vahuks. Tõsta 2-3 spl vahustatud koort sulatatud šokolaadile ja sega kuni hoiab vormi. Nüüd lisa segu ülejäänud vahustatud vahukoorele ja sega kuni on segunenud ja hoiab vormi.

 

Tordi kokkupanek

 

Lõika jahtunud browne-põhi kaheks kihiks.  Pane valmis alus ja sellele koogirõngas või põhjata vorm, millesse koogi valmistad. Tõsta esimene kiht vormi ja määri pealt 1/2 kogusega jahtuma pandud jõhvikapüreest. Pane pritskotti jõhvikakreem ja täida selle abil koogivormi sees välimine ring nii, et u 1 cm oleks kaetud. Nüüd pane šokolaadi vahukreem ja aja see spaatli või lusika abil laiali ettevaatlikult, et ei lõhuks välimist jõhvikakreemi äärt. Pane peale teine browne kiht ja kata see omakorda ülejäänud jõhvikapüreega. Lisa pritskotist jõhvika vahukreem püree peale alustades täitmist koogi välisküljest liikudes ringjalt koogi sisemuse poole. Silu pealt spaatliga siledaks.

Kaunista vastavalt oma soovile ja tõsta külmkappi tahenema vähemalt 4-6 h või üleöö.

Serveerimiseks lõika kook vormist välja ja soovi korral kata küljed kreemiga.  Head maitsmist! 

 

Väheke koolijuttu vol. 2

Niisiis, algas novembri alguses taas kool, mida juba ootasin. Seekord oli intensiivsus oluliselt suurem - 4 nädalat ja igal nädalal 2 lille teha. Mõni neist oli lihtsam (olin ka varem teinud), mõni jällegi keerulisem  ja ei olnud ka oma silmaga näinud. Seega, nii mõnigi lilleõis tuli teha netist leitud pildi järgi.

Esimese nädala ülesandeks oli valmistada ümar daalia (Pom pom Dahlia) ja inkaliilia. Esimese jõudsin kenasti valmis ja sai selline -

Inkaliiliaga oli aga selline lugu, et lõikurid ja veinerid ei jõudnud õigeks ajaks minuni, mistõttu ei saanud sellega osaleda nö võistlusel. Lille tegin valmis jaanuarikuu alguses.

Teise nädala ülesanne oli plumeeria (Frangipani) ja hibiskus. Arvestades, et frangipani sai tehtud lihtsalt olemasoleva lõikuriga ja ilma veinerita, oli mu üllatus suur, et see vääris auväärset teist kohta nädala tööde kokkuvõttes osalejate vahel! See tundus uskumatu!

Hibiskusega tuleb veel tööd teha. Valmis ta sai, kuid eesmärk on uuesti proovida õige lõikuri ja veineriga võttes appi ise pildistatud õie fotot.

Kolmanda nädala ülesanne oli valmistada magnoolia ja kosmos. Magnoolia oli vast kõige raskem üldse terve selle kursuse jooksul. Efekti saavutamiseks ühest õiest on vähe, neid peab olema ikka mitu. Selle puhul oli väga oluline nn südamik, mida ilma spetsiaalse veinerita on väga raske, et mitte öelda võimatu teha. Midagi sai tehtud, just nii nagu õpetati, kuid parima tulemuse saavutamiseks on ikkagi vaja õiget töövahendit.

 

 

Kosmos on suhteliselt lihtne ja siin saab efekti anda värvidega - kasutasin seda mida oli:) Kui tavaliselt tundub, et pulbervärvide valik on piisavalt lai, siis nüüd sain aru, et tegelikult on meil ikka väga piiratud valik. Erksaite toonidega, mida vaja oleks, on lugu lausa vilets.

 

 

Neljanda ja ühtlasi viimase nädala töödeks oli teha papagoitulp ja moon. Mooni olin varem teinud ja arvasin, et pole hullu, läheb libedalt. Tegelikult oli aga nii, õppisin käepäraste vahenditega tegema moonile tolmukaid - jällegi midagi uut õpitud. Samuti olin kindel oma lõikurites ja veineris. Tegelikult aga lõikureid kasutada ei saanud, sest need osutusid liiga suureks. Lausa hiiglasteks! Vaatasin siis oma suure kotitäie erinevaid lõikureid üle ja ....hmmm... kasutasin aiaroosi kroonlehe lõikurit, mis tundus olevat sobivas mõõdus. Igatahes said nad valmis. Suur oli mu üllatus, kui selgus, et töö vääris taas äramärkimist nädalatööde kokkuvõttes! Auväärne teine koht!

 

 

Papagoitulpide tegemist olin plaaninud juba päris mitu aega ja kõik vajalik oli ootamas. Suur oli mu rõõm, kui selgus, et nüüd seekord saangi neid teha. Valmis nad said, kuid tasuks ehk proovida ka pisut kastist välja mõtlemist, sest papagoitulpide kroonlehed ei ole eriti sümmeetrilised, kui vaadata detailsemalt. Sellised nad seekord said -

 

Lisaks sai õpitud selle kursuse raames Cymbidium orhidee, strelitsia ehk paradiisilinnulille, erinevate eksootiliste roheliste lehtede valmistamist ning seade tegemist rõngale.  Kõige keerulisem oma olemuselt oli vast paradiisilinnulill, mida kindlasti peaks kordama. Orhidee sai selline -

 

 

Selle nelja nädala raames sai taas õpitud erinevaid töövõtteid, oskust kombineerida lõikurite ja veineritega, kui õiget hetkel ei ole ja muid olulisi nippe, kuidas teha nii, et kõik toimiks ja ei kaotaks asjatult aega. Viimaste lillede tegemiseks võtsin ühe päeva ja valmistasin 3 erinevat õit. Liiga aeglane töötamine.....jah, kui vaadata igat sammu juhendilt ja töötada täpselt selle järgi. Kui korra on läbi tehtud, siis järgmised lähevad oluliselt kiiremalt! Samas on värvide seisukohalt nii hea toimetada, sest kui kasutada sarnaseid värve, siis järelejääv osa on kaduvväike või pea olematu.

 

Niisugune oli seekordne kursus. 



Üks imetore voolimise päev

Ei ole olemas pimedaid juhuseid. Nii juhtuski, et ühel päeval leidsin koolituse, mis tundus väga põnev. Loota sellest, et kõik tuleb nii ilus, ma ei osanud. Ei oleks uneski osanud näha.

Kui on olemas suurepärased õpetajad, kes panevad voolima ka need, kel loomu poolest anne puudub, õnnestub kõik!

Aitäh Merit ja Rutha Bake My Day OÜ-st!

Ja siin on päevatöö -