Värskendav kurgisalat juustuga

Kui tavaliselt planeerin oma perekondlike ürituste tarbeks menüü üsna aegsasti, püüdes leida alati ka midagi sellist, mis on uus ja huvitav nii endale kui külalistele, siis seekord oli nii, et ühtegi head hooajalise uue salati ideed ei olnud. Meeles mõlkus vaid idee, et see peaks olema midagi mõnusalt värsket kasutades just kodumaist hooajalist toorainet. Oli südasuvi kalendri järgi.  

Veel päev enne pidu ei olnud mul ühtegi ideed, kui korraga meenus, et nägin kusagil kurgisalati retsepti. Avasin kiirelt juulikuu ajakirjad, mis tellitud ja voila' 7/2017 ajakirjast TervisPluss vaatas vastu Maril-Liis Iloveri värskendava kurgisalati retsept. Tänud Mari-Liis Iloverile!

Retsept:
1 pikk kurk
1 pott värsket salatit
50 gr parmesani tüüpi juustu

Kaste:
2 spl sidrunimahla
2 spl oliiviõli
1 sl sinepit
1 tl mett
soola ja pipart

Tõmba köögiviljakooriga kurgist pikad laastud. Parem on kasutada nooremaid kurke - sisu  ei ole nii pehme. Pese salat ja kuivata ning tõsta serveerimisalusele. Lao juurde kergelt krussi keeratud kurgilaastud. Tõmba juustust juustunoa või köögiviljakoorija abil laastud (jäta pisut juustu laaste salati peale raputamiseks) ning lisa kurgi ja lehtsalati juurde. Sega kokku kõik kastme koostisained ja nirista salatile. Sega õrnalt ja lisa nüüd juustu laastud. Serveeri kohe.

Tähelepanekud:
- pildil oleva salati jaoks on kasutatud nii tavalist kui ka lollo rosso lehtsalatit.
- tugevamaitseline Nopri talu juust Eriline sobis hästi.
- kuigi sinepi puhul ei ole märgitud täpselt, millist peaks kasutama, siis sai kasutatud Dijoni sinepit.
  Tavaline sinep on pisut kangem ja ehk mitte nii kreemine, kuid maitse poolest ka sobiv.

Capri salat

Mozzarella, tomati ja basiiliku trio on meie peolaual käinud pea 9.a. Kui tavaliselt lisasime peale veidi musta pipart ja oliiviõli, siis seekord on täiendavalt lisatud veel muudki. Tore avastus oli ajakirja Oma Maitse 5/2017 numbrist ja seda Capri salati nime alt. Tänud retsepti eest perekond Kalve ja Tamm! Peab ütlema, et täiendavad lisandid andsid salatile mõnusa suvise meki ja selline kooslus jääb kindlalt meie pere suvisele peolauale.

Retsept:
2 pakki mozzarellat ('a 125 gr)
4-5 keskmist tomatit
1 pott basiilikut
4-6 suuremat maasikat
oliiviõli
soolahelbeid
purustatud musta pipart
palsamikreemi

Viiluta tomatid ja mozzarella seibideks ning lao taldrikule vaheldumisi koos basiiliku lehtedega: tomat, mozzarella, basiilik, tomat jne. Piserda peale oliiviõli ja soolahelbed. Tükelda maasikad sektoriteks ja aseta loovalt salatitaldrikule tomatite, mozzarealla ja basiilikulehtede peale. Nüüd puista peale veidi purustatud musta pipart ja piserda lisaks palsamikreemi. Serveeri kohe.  

Krõmps peedi carpaccio

Korrastades täna oma toidualast kirjandust ja vaadates üle erinevaid märkmeid ning tähelepanekuid meenus, et nii mõnigi hea retsept ei ole siia kogusse veel kirja saanud. Tegemist on suvel erinevateks koosviibimisteks valmistatud salatitega, suupistega ja muidugi magusate kookidega. Seega püüan nad siia järjekorras ka kirja saada.

Alustagem peedi carpacciost. Kuigi, kui ma seda esimest korda tegin (2016.a suvel oma kasvatud peetidest), olin arvamusel et proovime kas lapsed ka söövad, suured ikka söövad. Tegelikult osutus see aga väga maitsvaks ja suureks lemmikuks just lastele- kõrvaldage vaid juust:), eriti kui peet mõnusalt krõmpsuks/krõpsuks küpsetada.

Tegemist on ülimalt lihtsa suupistega, mis sobib pakkuda nii ahjusoojana kui ka jahtununa. Retsept on leitud Toidutare.ee-st ja juurde märgitud  autoriks Hele-Mai Alamaa. Tänud autorile! Retseptis märgitud roheline salat on erinevatel aegadel asendatud nii rukolaga kui ka tavalise lehtsalatiga.

Retsept:
2 toorest peeti (keskmise suurusega või pigem väiksemat)
150 gr kitsejuustu (poolküps)
1 peotäis põldvõõrkapsast
2 spl piiniaseemneid
palsamisäädikas
palsamikreem
oliiviõli

Kuumuta ahi 200 kraadini. Samal ajal koori peedid ja viiluta u 1,5-2 mm paksusteks ketasteks. Lao kettad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Lisa pisut õli ja palsamiäädikat. Küpseta kuni peedikettad on veel veidi krõmpsud.  Kuni peedid ahjus, murenda kitsejuust ja jäta ootele ning rösti keskmisel kuumusel pannil piiniaseemned, jäta jahtuma. Kui peet on valmis, siis lisa igale peedi kettale kitsejuustutükike ja pane kogu kupatus uuesti ahju, kuid nüüd juba grillrežiimile. Grilli kuni juustutipud hakkavad pruunistuma ning võta siis ahjust välja. Serveeri peedikettaid rohelisel salatil, lisa röstitud piiniaseemned ning palsamikreem. Jahtunult maitseb hea järgmisel päeval ka röstsaia/leiva peal.

Tähelepanekud:

- lao peedikettad ilusti üksteise kõrvale ahjuplaadil. Küpsedes tõmbavad küll veidi kokku, kuid kui servad on üksteise peal, siis ei küpse ühtlaselt.

- korduval tegemisel olen täheldanud, et peedid küpsevad mõnusamaks, kui iga ketas on pealt kergelt oliiviõliga kergelt üle pintseldatud, kuid see on maitse küsimus:)

-pigem kasutada pehmemat kitsejuustu kui kõvemat tüüpi juustu.

- palsamiäädika võib vabalt asendada ka cherry palsamiäädikaga. Lihtsalt pane näpp pudeli avale peale ja piserda/tilguta pisut peetidele.

-palsamikreem on kui kirss tordil, aga võib vabalt ka ära jätta.

- kui ahjul puudub grillrežiim, siis jätka samal temperatuuril küpsetamist, kuid tõsta ahjuplaat kõige kõrgemale siinile, st kuumusele veelgi lähemale.

Rabarberi pirukas frangipane täidisega

Kuna viimase 40.aasta jahedaimale kevadele järgnes ka jahe juunikuu, siis seetõttu ei olnud jaanipäevaks kodumaiseid maasikaid turul eriti laias valikus. Võiks isegi öelda, et valik oli väga kasin, mida ma tegelikult ka teadsin. Juunikuu esimeses pooles leidsin Nõmme turul vaid ühe maasikate müüja kellega sai ka pisut juttu aetud. Tegemist oli Võrumaa maasikakasvatajaga kes ütles, et tänavu tuleb maasikas põhiliselt juuli alguse paiku. Kahjuks, sest ilm on jahe. Maasikad mida ta juuni alguses müüs, olid kasvuhoones kasvatatud.

Isegi Tartus oli Eesti oma maasikaid suhteliselt vähe müügil võrreldes varasemate aastate sama ajaga. Ühesõnaga, loobusin mõttest teha maasikatest midagi  jaanipäevaks ja otsustasin seetõttu rabarberi kasuks.

Kuna ma olin maikuus otsinud uusi võimalusi, mida teha rabarberist, siis pakkus mulle huvi kaks retsepti, millest ühe -  krõbeda rabarberi muffini retsepti sain juba siia kirja pandud, kuid teine jäi ootele. Nüüd on mul hea võimalus lisada oma retseptide kogusse ka see  - rabarberi pirukas frangipane täidisega. Retsepti idee on pärit siit blogist. Eelkõige võlus mind pilt, mistõttu oli tohutu soov seda proovida teha. Teisalt oli huvitav ka frangipane täidis, mida varasemalt teinud ei olnud ja millest on tegelikult sadu erinevaid versioone, kuid mis on tuletatud mandlikreemist.  Koogi kaunistus nõuab väga palju kannatlikkust ja  aega nokitsemiseks.

 

Retsept: vorm 11*35 cm või 22 cm läbimõõduga.

Põhi (magus muretainas):
90 g võid (toasoe)
54 gr tuhksuhkrut
1/2 muna (M suurus)
0,4 g soola (näpuotsatäis)
150 gr nisujahu
18 gr mandlijahu
noaotsatäis vanillipastat

Sega toasoe või ja tuhksuhkur omavahel spaatli abil kokku. Lisa muna ja sool. Sega läbi. Lisa nisujahu ja mandlijahu, sega spaatliga kuni on ühtlane segu. Mähi taignapall toidukilesse ja jäta vähemalt 1 h kuni üleöö külmkappi seisma. Pärast seismist võta tainas külmkapist välja ja rulli kahe küpsetuspaberi vahel vormiga samasse mõõtu nii, et ka servad oleksid kaetud. Kata pealt küpsetuspaberiga ning vala peale raskuseks küpsetusoad (sobivad ka kuivatatud herned või oad). Küpseta 160 kraadi juures (pöördõhurežiim) alt teisel siinil u 30 min. Samal ajal valmista täidis või tee seda pirukapõhja küpsetamise päeval.

Frangipane täidis:
30 gr võid
140 gr mandlijahu
2 muna (a 60 gr)
2 spl tumedat rummi
1 tl vanillipastat
1 tl sidrunikoort (peenelt riivitud)
1/2 tl mandliekstrakti või 2-3 tilka mandliessentsi
noaotsatäis soola

Pane või pannile ja küpseta keskmisel kuumusel kuni on pähklipruun. Tõsta kõrvale jahtuma. Pane kaussi mandlijahu, suhkur, muna, rumm, vaniljepasta, sidrunikoor, mandliessents ja sool. Sega läbi ning lisa segule jahtunud või. Vala täidis eelnevalt küpsetatud põhjale ja küpseta veel 30 min 175 kraadi juures (pöördõhurežiim) või kuni täidis on saavutanud kuldpruuni värvuse. Samal ajal valmista ette rabarberipunutis.

Rabarberi punutis:
8-10 rabarberivart
250 ml vett
120 gr suhkrut

Viiluta rabarber pikuti köögivilja koorijaga või noaga u 1,6-2 mm paksusteks pikkadeks viiludeks. Pane potti vesi koos suhkruga ja aja keema. Keera kuumus väiksemaks, kuid suhkrusiirup peaks õrnalt ikkagi keema. Lisa 5-6 viilu rabarberit siirupisse ja kuumuta kuni on kergelt pehmenenud (ettevaatust, liigselt pehmenenud viile ei saa kasutada), siis tõsta taldrikule pandud majapidamispaberile, et üleliigne siirup saaks ära nõrguda. Korda tegevust kuni kõik viilud on läbi kuumutatud. Säilita siirup.
Nüüd võta ette üks küpsetuspaberileht ja lao sellele alguses vertikaalselt viilud ritta ilusti üksteise kõrvale vormi laiuse ulatuses. Nüüd tõsta iga teine viil üles ja aseta horisontaalset üks rabarberiviil kogu varasemalt laotud viilude ulatuses. Tõsta need viilud, mis enne olid üles tõstetud nüüd alla tagasi nii, et need jäävad horisontaalselt asetatud viilu peale. Nüüd tõsta üles need vertikaalsed viilud, mis jäid esimese horisontaalse viilu alla ja aseta teine vertikaalne rabarberi viil.

Pilt ütleb siin rohkem, kui sõna.... Jätka kuni punutis on nii lai ja pikk kui sinu vorm on. Seejärel tõsta punutis küpsetuspaberi abil eelnevalt küpsetatud  ja jahtunud pirukale nii, et keerad punutise lihtsalt piruka peale ja koorid paberi ära. Servad lõika parajaks köögikääride abil. Soovikorral võib jahtunud siirupiga punutise veel üle pintseldada. Parim on pirukas toasoojana.

Tähelepanekud:
- taigna sobivasse mõõtu rullimisel on abiks nii küpsetuspaberi lehed kui ka toidukile. Lihtsalt aseta tainas emma-kumma vahele ja rulli. Paberi või kile abil on ka hõlbus transportida tainas küpsetusvormi. Kui tainas on muutunud liiga pehmeks tõsta see koos vormiga uuesti külma. Vahetult enne ahju panekut eemalda vormilt toidukile.
- kui eelistad õhemat piruka põhja, siis rulligi tainas vastavalt nii õhukeseks, kuid mida õhem on tainas, seda raskem on seda vormi tõsta. Soovituslik keskmine on 2-3 mm.
- kui ei ole endal aega teha muretainast, võib kasutada poetainast, mida kulub u 300 gr,
- rabarberivarred peaksid olema vähemalt nii pikad, et ulatuvad üle vormi äärte veidi.
- kui punutiseks aega ei ole, siis tükelda rabarber lihtsalt veel küpsetamata täidisele ja küpseta koos täidisega. Kui täidis hakkab liigselt pruunistuma aga rabarber on veel krõmps, siis kata pirukas pealt fooliumiga ja küpseta kuni rabarber pehme.

 

 

 

Krõbeda kattega rabarberimuffinid

Rabarber on minu meelest üks esimesi kevadekuulutaid magusate küpsetiste maailmas kuna on esimene, kes nina mullast välja pistab:). Hispaania maasikad, mis saabuvad Eesti kaubandusvõrku juba märtsikuu esimeses pooles on...mhh, pehmelt öeldes nagu maasikakuues toores kartul, millest tegelikult on isegi kahju.

Rabarber on aga see, mis annab märku, et ilmad on hakanud tuntavalt soojenema ja aasta kauneim aeg on saanud korraliku hoo sisse.

Retsepti leid on jällegi juhuslik, mida ajendas soov teha midagi muud kui oma tavapäraseid lemmikuid kooke rabarberist. Kindlasti läheb kordamisele, sest maitsesid väga hästi. Kerkimise poolest on sellised tõelised ameerka tüüpi muffinid:).

Algretsept on pärit Briti ajakirjast GoodFood (Mai 2011.a) mille autoriks on Sara Buenfeld. Muudatusena vähendasin veidi suhkrukogust ja suurendasin rabarberikogust.

Retsept : 12 keskmist või 9 suurt muffinit

Krõbe kate:
50 gr heledat muscovado suhkrut
50 gr  nisujahu
25 gr kaerahelbeid
1 tl jahvatatud kaneeli
50 gr võid (toatemperatuuril)

Tainas:
140 gr suhkrut
220 gr puhastatud ja tükeldatud rabarberit
2 spl mahedamaitselist toiduõli
1 muna
1 tl vanilje ekstrakti või pastat
125 ml piima
200 gr nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat

Kuumuta ahi 220 kraadini (pöördõhurežiimi kasutades 200 kraadi). Pane valmis 12 pesaga muffinipann ja kata pesad küpsetuskindlate pabervormidega. Sega puhastatud ja tükeldatud rabarber suhkruga ja jäta kõrvale kuni valmistad krõbeda katte. Sega omavahel hele muscovado suhkur, jahu, kaerahelbed ja kaneel, siis lisa toatemperatuuril või. Sega segu, kuni see hakkab omavahel juba kokku jääma. Nüüd on kaks võimalust - 1) kas soovid sellisel kujul muffinitele peale pudistada, siis ära rohkem midagi tee või 2) soovid, et muffin oleks ühtlaselt kaetud kattega. Viimasel juhul võta küpsetuspaber ja murra see pooleks. Nüüd tõsta kokkukleepuv segu küpsetuspaberile nii, et saad teise poole peale panna. Võta taignarull ja rulli massi kahe paberilehe vahel nii, et saad sellest hiljem lõigata ümara vormiga täpselt 12 ketast. Kui mass on sobivasse suurusesse rullitud tõsta siledale alusele ja pane külmkappi ootele.

Taigna valmistamiseks sega muna ja õli, lisa vanilje ja piim ning kalla saadud segu suhkruga segatud rabarberitele (ära muretse, et rabarberid ujuvad juba kergelt suhkruleemes). Nüüd lisa jahuga segatud küpsetuspulber ja sooda. Sega kõik korralikult läbi.

Tõsta kiirelt tainas ettevalmistatud vormidesse - täida vormid 1/2 ulatuses. Pudista katte puru peale või nüüd võta külmkappi ootele pandud krõbe kate ja lõika sobivas suuruses kettad ning tõsta taignale peale. Küpseta muffineid ahjus 15-18 min kuni on kuldsed. Kontrolli küpsust ka kokteilitikuga - kui väljavõetud tikk on  puhas, siis on muffinid valmis, kui ei, siis küpseta veel 3-4 min. Tõsta restile jahtuma ja naudi.

Tähelepanekud:
- krõbeda katte puhul on mõeldud küll kiirkaerahelbeid, kuid võib kasutada ka tavalisi;
- muscovado suhkru võib asendada ka tavalise suhkruga, kuid sel juhul jääb kate täiesti hele ja sel puudub nn kerge karamellimaitse;
- magusa sõber peaks lisama taignasse suhkrut 175 gr ja 175 gr tükeldatud rabarberit;
- jämedad rabarberid võiks olla isegi poolitatud enne hakkimist, siis on hiljem rabarber ühtlasemalt jaotunud muffinis.

Küpsetatud kaunistusega biskviit ehk mustriga vaarikatort

Tavapäraselt on biskviit meie jaoks ühtlaselt kollane või pruun või hoopis toiduvärviga värvitud. Juba mõnda aega tagasi otsides ühele oma ideele lahenduse variante leidsin hoopis teistmoodi kaunistatud biskviidi. Selles ei ole küll midagi uut, kuid minu jaoks tundus see põnev ja teistmoodi lähenemine. Olen teinud küll kahevärvilist biskviiti nii, et kollane sai endale pruunid südamekujutised peale, aga ei midagi enamat.

Hanemunadega biskviitkattega kook

 Juba tookord mõtlesin, et kas on võimalik ka kuidagi teisiti -  sellist peenemat sorti mustrit teha. Idee on pärit sellest blogist. Biskviidiretseptina kasutan ikka oma tavalist retsepti, seekord sai tehtud kakaobiskviit. Mustriretsepti mugandasin veidi täpsemaks.

Retsept (mustri jaoks):
1 muna valge
20 gr võid (toatemperatuuril)
30 gr suhkrut
40 gr jahu
Soovi korral toonimiseks:
asenda 10 gr jahu 10 gr kakao pulbriga või lisa
2-3 tilka soovikohast toiduvärvi

Joonista 2*6cm kõrgust ja 2* ca 38 cm pikkust riba, jäta paar cm kahe riba vahele. Küpsetuspaberi alla joonte vahele aseta mustriga paber.  Sega kõik koostisained kokku. NB! Kui soovid kasutada mitut värvi, siis jäta kakao ja toiduvärv viimasteks,  tõstes toonimiseks vajalik kogus tainast eraldi kaussi. Täida pritskott (kasuta tüllet nr 3 või siis laiema avaga kui soovid) või kotid ja asu mustrit joonistama. Kui muster on valmis, siis lohista ettevaatlikult mustrijoonistusega küpsetuspaberileht ahjuplaadile ja tõsta külmkappi tahenema (kata plaat kindlasti pealt toidukilega), et muster biskviittaigent peale valades laiali ei jookseks. (NB! Kui mustrit on vaja mitmele koogile, siis tee need eraldi küpsetuspaberilehtedele. Isegi kui kõik mahub ühele lehele, ära seda tee (nii nagu pildil), sest esimene osa kuivab ära ja hiljem biskviidilt paberit eemaldades jääb ka muster sinna kinni, mitte ei haaku biskviidiga.)  Nüüd valmista biskviittaigen.

Retsept (biskviit):
3 muna
1 muna kollane
110 gr suhkrut
20 gr sulatatud võid
60 gr jahu
20 gr kakakopulbrit (suhkruta)

Märgi küpsetuspaberile 2* 20cm läbimõõduga ringi. Kuumuta ahi 175 kraadini (pöördõhu funktsioon). Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks. Kaalu valmis jahu ja kakaopulber ning sõelu kokku. Lisa läbi sõela munavahule ja sega läbi. Võta paar supilusikatäit munavahtu ja sega läbi sulatatud võiga, saadud segu lisa ülejäänud muna-jahu segule. Sega õrnalt läbi. Nüüd tõsta lusika abil esmalt taigen mustriga kaetud küpsetuspaberile täites märgitud ja mustriga täidetud joonte vahed. Ülejäänud tainas jaota 2*20 cm läbimõõduga märgitud ringi vahel ära. Tõsta ahju 175 kraadi juurde küpsema u 7-8 minutiks. Kontrolli küpsust tikuga - kui väljavõetud tikk jääb puhtaks on biskviit valmis, kui ei, siis küpseta paar minutit veel ja kontrolli uuesti. Jäta jahtuma.

 

Vaarikapüree:

300 gr külmutatud vaarikaid (soovi korral võib kasutada 150 gr vaarikaid ja 200 gr mustsõstraid)

20 gr suhkurt või 1,8 dl valmis (seemneteta) vaarikapüreed

1,8 lehte želatiini

 

 

Pane vaarikad potti, lisa suhkur ja pane väiksele tulele, et vaarikad läbi kuumutada. Pane  želatiinilehed külma vette likku. Püreesta vaarikad ja kalla sõelale. Sega lusika või vispli abil, et eralduks seemneteta püree.  Kuumuta vajadusel uuesti 1/3 püreest ja lisa sellele 1,8 lehte želatiini. Nüüd sega ülejäänud püree juurde. Tõsta 0,75-0,8 dl püreed eraldi - see jääb tordi katteks.

 

Täidis:

300 ml vahukoort

300 gr vanilli kohupiimakreemi

2 spl vett

30-40 gr tuhksuhkrut

2 lehte  želatiini

1-1,2 dl vaarikapüreed (eelpool valmistatud viisil, millele on juba lisatud veidi želatiini)

 

100-150 gr külmutatud vaarikaid soovi korral

Kuumuta vesi ja suhkur ning lisa 2 lehte  želatiini, sega kokku püreega ja jätta jahtuma. Vahusta vahukoor tugevaks vahuks ja sega juurde kohupiimakreem. Saadud vahtu hakka osade kaupa lisama täielikult jahtunud püreesegule. Tõsta segu külmkappi kuni paned valmis tordi kokkupanemiseks vajalikud asjad.

Pane valmis alus, millele tordi kokku paned ja tordirõngas või lahtikäiva koogivormi rõngas. Esmalt võta ette mustriga biskviidiribad. Lõika märgitud joonte järgi kõik servad sirgeks (ka otsad) ja alles seejärel eemalda õrnalt küpsetuspaberilt. Tõsta ribad vormi nii, et mustriga pool jääks välimiseks küljeks - vormi eemaldades jääb muster näha. Lõika ribad vajadusel veidi lühemaks - lõigatud otsad jäävad üksteisega vastakuti, kuid mitte üksteise peale. Nüüd aseta vormi põhja üks biskviitketas. Tõsta lusika abil peale 1/2 täidist ja soovi korral 1/2 pisut murendatud külmutatud vaarikaid. Pane peale teine biskviitketas ja ülejäänud täidis ning vaarikad. Silu pealt siledaks. Tõsta tort külmkappi u 30 min tahenema. Nüüd kata pealt katteks jäetud vaarikapüreega. Silu palettnoa või lusika abil siledaks. Jäta külmkappi tahenema üleöö.

Tort kaunistas meie pere  2017.a emadepäeva pidulauda:)

Tulbid, mis püsivad...

kuni herilased nad pitsiliseks söövad ehk suhkrumassist tulbid.

Tulpide tegemise soov oli juba ammu olemas, samuti lõikevormid, kuid puudus midagi, mille abil saaks kroonlehtedele anda vastava struktuuri.

Elus on ikka nii, et kui midagi väga soovida, siis soovid ka täituvad. Nii ka seekord - juhuslikult leidsin Suhkrukunsti poest sellise veineri-

Muidugi, ehtsa tulbi  kroonilehe tekstuuriga võrrelda ei saa, kuid samas on võimalik siiski mingi mõõde kroonlehtedele lisaks anda, kui jätta lihtsalt siledaks.

 

Tulpide valmistamisel alustasin emaka ja tolmukate valmistamisest, mis valmisid suhteliselt kergelt võrreldes kroonlehtedega.

Oli naiivne arvata, et kõigi vajalike vormide olemasoluga on kõik mured lahendatud ja tulbid valmivad imekiirelt:). Tegelikus osutus siiski aega ja väga palju kannatlikust nõudvaks. Olles teinud valmis esimese tulbi jaoks kroonlehed ja need lusikate peal ära kuivatanud selgus, et ...nendega ei ole suurt midagi teha. Miks?  Nimelt, kuivatades kroonlehti plastlusikate peal (võib olla ei osanud ma poest õiged lusikaid välja valida) jääb kumerus pooleldi kinnise õie tegemiseks ikkagi liiga suureks, st selline kuivatusviis on sobiv juhul, kui on soov teha täisavatuse saavutanud lilleõis või siis hoopis papagoitulbi puhul. Algasid uued otsingud, mille abil saaks vormida kroonlehti sobivalt. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.....kuna kaubandusvõrk valmistus juba lihavõttepühadeks, siis leidus kunstipoes penoplastist mune.:). Valisin mõned munad prooviks välja  ja alustasin uute katsetustega.

 

 

 Töö kandis seekord rohkem vilja. Päris rahul saavutatud tulemusega ei ole, sest vaimusilmas on ikkagi pilt veel kinnisemast õest. Teisalt jällegi, kinnise õie puhul ei ole nähtav õie sisemus. Kuigi nähtavalt oli kroonlehe kumeruse probleem justkui lahendatud, siis ... vist päris ikkagi ei olnud. Päris mitu kroonlehte viskasin ära ja lõikasin uut traati juurde, sest sobivat kumerust painutades tuli olla ülimalt kannatlik ja toimetada õrnalt, muidu paindus traadi ots lihtsalt kroonlehe välimisele küljele turri...:( ja lõhkus kroonlehe ära. Parema tulemuse sain, kui kasutasin soovituslikust number peenemat traati. Head tulemust ei olnud võimalik saavutada ka tagasi painutatud traadiotsaga (nägin seda soovitust ühes videoõpetuses). Kroonlehti valmistasin päris mitu õhtut ja lõunat (lapse magamise ajal siis täpsemalt), mõned tegin varuks ka. Kui kõik olid kuivad, algas värvimine. Kokku kulus värvimiseks aega 2,5 h. Eelnevalt olin välja valinud omavahel hästi kokku sobivad kroonlehed. Pärast värvimist asusin õisi kokku panema. Põhiline, mida jälgisin oli see, et õiepõhja  ei jääks nö auke, kust valgus läbi paistab. See nii lihtne ei olnudki ja siinkohal sain aru, kui oluline on omada head lõikevormi ja veelgi olulisem osata kuuliga kroonlehte õigesti vormida. Vilunud käega oskaja teeb need valmis väga kiirelt ja mõne liigutusega.  Kuna need on minu esimesed omatehtud  tulbid ja tehtud vaid käeharjutusena hobikorras, siis võiks vast enam vähem rahul olla lõpptulemusega. Edasiarenemiseks läbi erinevate koolituste on alati ruumi ja neid ootan ma põnevusega.